Ma tahan lennata
On nende mõtete päev, kus fantaasiad ühe koha peal, reaalsuses ja olevikus, üldse ei püsi, vaid tiirlevad kuskil seal, kaugel, ära, ir- ja sürreaalsustes. Praegune hetk on kuidagi lämmatav ja maadligi suruv. Lihtsalt vastik. Mujal on ilusam ja õiglasem ja parem. Õnneks on veel nii, et tulevik tõepoolest tundub suurusjärgu võrra parem, selles suhtumises on lootusrikkust. Nii et järeldus - päris masendnud ma pole.
Nagu ma mitmele inimesele korrutanud olen - kõik on tegelikult täiesti korras. On vaid viu-viu periood, mida ma põhjendan kaamose ja sellest tuleneva masendusega. See on periood, mis tähendab et ajutine, ja võimalik, et seda saab isegi portveini, šokolaadi ning MSN-vestlustega leevendada. Viimast juhul, kui need keskenduvad ilusa mineviku ja tuleviku ümber heietamisele ja olevikust saab üle hüpata. Äärmiselt lohutav, et sa pole oma viu-vius üksi, vaid ka teistel sakib elu (ja seda põhjendamatult!) täiega.
Üldiselt paistab, et inimesed ümberringi abielluvad ja saavad lapsi. Tõesõna, kõik maailma lapsed paistavad sündivat selle aasta novembris-detsembris. Huvitav, kas neil niimoodi siin maailmas kitsaks ei lähe? Ise aga ei mõtle ei abielust ega lastest, võid tiirutad mõtteis ringi kuskil Aafrikas, Austraalias ja iseäranis Lõuna-Ameerikas. Pakid juba asju (mõtetes) ja... siis tuled maa peale tagasi ja küsid, et aga millal ükskord oleks aeg täiskasvanuks saada ja leppida sellega, et tööinimese elu tähendab nelja nädalat suvepuhkust, mida saad ainult siis, kui oled vähemalt aasta sama peremehe heaks töötanud. Kõrvad jooksevad juba s***vett jutust, et meil on majanduskriis ning iga mees peaks nüüd oma töökohta kümne küünega kinni hoidma. Pragmaatiliselt mõtelda on nii paganama raske, kui kannatust pole ja unistustest saavad lämmatavad uitmõtted.
Nagu ma mitmele inimesele korrutanud olen - kõik on tegelikult täiesti korras. On vaid viu-viu periood, mida ma põhjendan kaamose ja sellest tuleneva masendusega. See on periood, mis tähendab et ajutine, ja võimalik, et seda saab isegi portveini, šokolaadi ning MSN-vestlustega leevendada. Viimast juhul, kui need keskenduvad ilusa mineviku ja tuleviku ümber heietamisele ja olevikust saab üle hüpata. Äärmiselt lohutav, et sa pole oma viu-vius üksi, vaid ka teistel sakib elu (ja seda põhjendamatult!) täiega.
Üldiselt paistab, et inimesed ümberringi abielluvad ja saavad lapsi. Tõesõna, kõik maailma lapsed paistavad sündivat selle aasta novembris-detsembris. Huvitav, kas neil niimoodi siin maailmas kitsaks ei lähe? Ise aga ei mõtle ei abielust ega lastest, võid tiirutad mõtteis ringi kuskil Aafrikas, Austraalias ja iseäranis Lõuna-Ameerikas. Pakid juba asju (mõtetes) ja... siis tuled maa peale tagasi ja küsid, et aga millal ükskord oleks aeg täiskasvanuks saada ja leppida sellega, et tööinimese elu tähendab nelja nädalat suvepuhkust, mida saad ainult siis, kui oled vähemalt aasta sama peremehe heaks töötanud. Kõrvad jooksevad juba s***vett jutust, et meil on majanduskriis ning iga mees peaks nüüd oma töökohta kümne küünega kinni hoidma. Pragmaatiliselt mõtelda on nii paganama raske, kui kannatust pole ja unistustest saavad lämmatavad uitmõtted.
Comments