Vaikusest ja vaikimisest

Ma pole vist veel maininud seda, et minu toa aknast Turus paistavad möödavoolavad rongid. Kuigi see maja, kus ma tuba üürin, pole mingi eriti suur arhitektuuri- ega ökonoomiasaavutus, vaid Soome keskmisega võrreldes ikka päris õnnetuke, ning minu maitsele puhub akna vahelt kahtlaselt palju tuult läbi, siis ometigi need aknad siin, nagu Soomes üldiselt, õuemelu läbi ei lase. Nii ma kipungi unustama, milline suurepärane vaade siit neile rongidele avaneb. Ja iga kord, kui kogemata näen, siis vaatlen imestuse ja imetlusega. Sest rongid mulle väga meeldivad! Aga siinsed rongid ei vura ega vilise ega möirga ega midagi muud rongilikku, vaid lihtsalt voolavad mööda. Need praegused tagasihoidlikud rongid on täiesti vastupidised neile tähelepanunorijatele, mis minu kunagises elukohas, Tartus Kirsi tänava llõpus mööda vuhisesid. Ja see raudtee seal oli muide tsipa kaugemal, vähemasti mitte silmaga nähtav. Mäletan, et esialgu mürisesid need rongid nii, et ma iga viimase kui ühe möödumise tahtmatult registreerisin, teinekord ärkasin ööselgi nende vilede ja mörina peale. Hiljem muidugi harjusin. Aga ikkagi - kui vargsi, häirimatult need siinsed küll liiguvad!

Ja töö juures on kõik nii vaikne ja leplik. Täna tehti teatavaks, et SDL on külmutanud palga- ja värbamisfondid. Teadmata ajaks, üle maailma. Kõigepealt laekus globaalne e-kiri, seejärel korraldas meie ülemus kiire erakorralise kogunemise ja tegi asjast lühikokkuvõtte. Küsimusi polnud kellelgi, lihtsalt kuulati vaikselt ja kiretult. Ei ühtegi kuuldavat kommentaari, väiksematki diskussiooni. Ei avalikult ega (ilmselt) ka isekeskis. Lihtsalt mingi selline "olgu, võtame teatavaks".

Isegi piketid korraldatakse siin nii vaikselt ja kiretult, et ei saa arugi, kas on see negatiivne või positiivne meeleavaldus ja mis üldse on teemaks. Täna töölt koju minnes näiteks läksin nagu ikka läbi Kauppatori ja märkasin mingit väikest rongkäiku. Oli palakateid, aga ei mingeid ruuporeid, ei mingit suulist sõnumit, ei mingit melu. Keegi rääkis midagi kuskil nii vaikselt ja vaoshoitult, et ma ei saanudki pihta, milles asi, ja nii palju mul ka huvi polnud, et oleks kõnelejale külje alla pugenud. Võibolla see siis ongi efektiivseim maailma ühe kõige kirjaoskajama rahva puhul - sõnum plakatitele trükkida ja väike emotsioonitu jalutuskäik nendega linnas teha...

Igatahes... eks ma muidugi tean, et vaikus ja vaikimine pole päris samale skaalale paigutatavad, aga ütleme, et me võtame mingi ühisosa neist. Ja niimoodi siis on see vaikus siin miski, mis mind samaaegselt lummab ja närvi ajab. Mis on ühelt poolt õnnistus ja teiselt poolt üks suur ebamugavus. Kas oleks äkki võimalik kombineerida vaikus ja vaikimine miskitmoodi emotsiooniga?

Nädalavahetuseks lähen ma Poola, tundevirvendusi otsima!