Kohvrid meil keldris ja tühjad veel

Meil on reisini jäänud ei rohkem ega vähem kui üheksa tervet päeva. Kui küsite, kas kohvrid juba pakitud, siis saadan teid pikemata kuradile. Viisa on mul nüüd küll taskus, aga Javi näiteks sai oma taotluse alles täna posti pandud (tal on teistsugune viisa, mida interneti teel taotleda ei saa). Nüüd peab see dokumendipatakas (mulle tundus, et oli kilo võrra dokumente, mida nõuti) Adelaide’i kohale jõudma ja siis vaadatakse, kas talle see viisa lõpuks anda või mitte. Vastus tuleb e-mailile. Siis, ma usun, oleme me juba Uus-Meremaal. Eks me siis teisel pool maakera kiika vahel huvi pärast postkasti ;) Javi küll ütles, et nüüd on tal närvipinge langenud ja tuju hakkab tõusma, sest tema võimuses ei ole enam midagi teha. Samas, väita inimestele, et me Austraaliasse kindlasti läheme, tundub ikkagi naljakas ilma viisata. Näiteks laupäeval avasime enda pool pikkujoulu-hooaja ning teatasime kõigile siinsetele sõpradele, et meil Austraaliasse sõit usutavasti ees. Te ei kujuta ette seda hämmeldust. Peab aga ütlema, et segaduses ei oldud mitte niivõrd meie eluplaanide üle, kuivõrd fakti üle, et Javil pole senini viisat. Ei mahu kellelegi pähe, et meil on lennupiletid, aga pole viisat.
Püüa sa siis selles olukorras midagi pakkida! Tegelikult on asi pakkimisega ju lihtne: 23+7 kilo per nina ja jutul lõpp. Iga ülekilo maksab ja ega me vedada ka jaksaks. Täitsa huvitav, mida selles piiris kotti mahub ka. Ma loodan, et kuskil järgmisel neljapäeval näiteks hakkame vaatama. Rahakoti koos dokumentidega, prillid, bikiinid, passi, fotoka, magamiskoti ja läpaka võtan kindlasti ühes. Need esemed kompromissile ei allu, ülejäänu puhul mõtleme ja vaidleme. Muuseas, kohvrite asemel oleme otsustanud seljakottidega reisida, sest Uus-Meremaa ei paista lühemagi mõtlemise korral kohvrireisiks sobilik. Mina ostsin uue Haglöfsi seljakoti. Kallis ja üliäge, investeeringu mõttekkus läheb peagi testimisele. Niipalju seniks.