Jah, Uus-Meremaale ja Austraaliasse

Emotsioonide laviin tahab enda alla matta. Kuidagi on nii sattunud, et kõik tähtsad otsustused, head ja halvad, on sellele nädalale sattunud ning mul tuleb kogu energiat (mida pole palju alles!) rakendada, et end veeremas hoida. Mõtlen: jumal küll, oleks juba neljapäev ja ma istuksin bussis, laevas, trammis ja oleksin teel. Selle tee sihtpunktis, Eestimaal, ei oota mind midagi emotsionaalselt kerget, aga… praegu ma tahan lihtsalt teel olla ja asjadel omasoodu kulgeda lasta. Tahan veidikesekski omada seda teadmist, et praegusel hetkel asjad juhtuvad nagu nad juhtuvad ning mina ei saa midagi mõjutada.

Mitmeski mõttes on tänane päev äärmiselt vabastav olnud. Viimaks ometi sain ma välja öelda, mida näeb ette järgmine aasta minu elus. Jah, me läheme Uus-Meremaale ja seejärel tõenäoliselt Austraaliasse ning jääme sinna lausa mõneks ajaks – järgmise aasta oktoobrini. Ütlen tõenäoliselt Austraaliasse, sest viisataotlusi pole meil bürokraatlikel põhjustel siiani õnnestunud sisse anda ning võib juhtuda, et Uus-Meremaale lendame varem, kui meil õnnestub viisat taotleda. Samas, mis võiks olla mõistuspärane põhjus meile viisasid mitte anda? Igal juhul on see suur segadus viisade ümber, mis tingitud Queenslandi ülikooli bürokraatlikust masinavärgist, põhjustanud olukorra, kus me pole õieti kellelegi söendanud kuni tänaseni oma tulevikuplaanidest teada anda.

Täna lõin õigupoolest mitu kärbest ühe hoobiga. Esmalt oli mul võimalus esitleda veidi laiemale publikule oma doktoritöö plaani ning saada äärmiselt tänuväärset tagasisidet. Mõtlemisainet on meeletult! Lisaks õnnestus oma mõlemad juhendajad ühte tuppa ühe laua ümber kokku koguda ning kandik oma järgmise aasta plaanidega nende ette tõsta. Rääkisime avameelselt… no mitte just abielust, aga noorukese doktorandi elu praktilisest küljest. Sellega seoses sai neile selgeks minu võõrsil viibimine ning üritasime koos välja mõelda, mida kasulikku ma seal kaugel teha võiks, nii et minu teadustöö ikkagi esiplaanil püsiks. Edasi, kuna väljaütlemiseks juba läks, siis teatasin ka oma lähimatele kolleegidele – Alile, Taniale ja Annale oma Austraalia elu stsenaariumist. Ning viimaks, kuna tegemist on eriti avameelse päevaga, siis puistasin südant ka oma mure üle meie korteriga järgneva aasta jooksul. Hiljem tuli Ali mu juurde ja ütles, et kuule, ma olen su korteri rentimisest üsna huvitatut. Kui ma nüüd Javit ka selles veenda suudaksin, et meile on parim oma korter välja rentida, selle asemel et seda tühjana hoida ja asjatult maksta, siis olekski kõik juba palju heledamates toonides.

Nüüd teavad ka kõik blogilugejad, mis mind siin nende viimaste kuude jooksul vaevanud on ning milliseid teemasid peaks (ikka veel peaKSID, kuna ekisteerib imepisike võimalus, et me ei saa viisat ja lendme jaanuaris tagasi kodumaale) tulevikus olema võimalik neil veergudel maitsta. Ka sellest on mul kergem :)