Eesti, vene keel, pagulus ja välitöö

Seekordne Eesti-reis viis Tallinnast Tartusse, Narva, Rakverre ja Varangule. Nagu ikka, vaid mõnede inimeste valikulised ja üldiselt rutakad väisamised, rohkem lihtsalt ei jõudnud. Aga - olen paljudele rõõmsalt juba teada andnud, et kui minu plaanid veel aasta pärast paika peavad, siis olen järgmise aasta lõpuks jälle Eestis ja kohe pikemalt. Mõttes on sukelduda Eestisse pea ees kohe mitmeks kuuks kui antropoloogilisse välitööpaika. Umbes nii nagu kuulsad antropoloogid traditsiooniliselt pärismaalasi on uurimas käinud – elavad oma uurimisobjektide keskel, pikapeale õpivad vernakulaari ära, löövad suguharutantsu, teevad märkmeid, pärast kirjutavad neist kummalistest ahvidest. Tegelikult nii hull ikka asi pole, antropoloogia on vahepeal palju muutunud ja oma arusaamisi välitööst, uuritavast ning uurimistööst kui sellisest muutnud. Minu idee on elada Ida-Virumaal venekeelsete inimeste keskkonnas ja teha nendega etnograafiat. Ei tea muidugi, kuidas see Eestimaa uus avastamine välja kukub, aga ma olen entusiastlik. Seda isegi venekeelse suhtlemisega hakkama saamise suhtes, mida mõned vanema generatsiooni akadeemikud ette kujutadagi ei suuda. Kas ma ei öelnud juba, et mul on vaja minna teisele poole maakera, et vene keeles vabalt suhtlema hakata? ;)
Veel ühe asja üle on hea meel – mul ei ole Eesti pankade ees enam mingisuguseid kohustusi!