Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Ja nii ma siis otsustasingi, et jätan selle EASA konverentsi vahele, mis siis, et see on kahe aasta tähtsaim sotsiaalantropoloogide kogunemiskoht Euroopas, tõenäoliselt saaks Javi minuga sinna kaasa (lapsehoidjaks) tulla ja mul pole au olnud senini säärastest üritustest osa võtta. Otsustada aitas see, et ma ei suutnud umbes 140st välja pakutud paneelist leida ühtegi, mis tegelikult haakuks millegagi, mida ma öelda tahan. Sobiva paneeli valik hakkas vaatamata mitmekordsele paneelide kirjelduste lugemisele välja nägema tobeda punnitamisena. Olgu siis seekord nii. Ma olen üldse tähele pannud, et olen viimase poole aasta jooksul EI ütlema õppinud :) Kui ma varem tormasin ringi ja viisin asjad lõpuni ka siis, kui tegelikult tekkis tunne, et poleks vaja, siis nüüd on pigem nii, et vaatan endale otsa ja küsin, "Milleks mulle seda vaja on?" Ja nii mõnelgi korral on olnud vastuseks, et polegi päriselt vaja. Kusjuures mitte midagi pole ka kripeldama jäänud. Samas ma ei ütleks ka, et ne...

Päeva küsimus on: kas on üldse selgemõistuslik mõelda, et heal juhul umbes 4,5-kuuse beebiga (juuli keskel siis) võiks vajadusel reisida Prantsusmaale konverentsile? Peab tunnistama, et ega see idee nüüd üleöö ei küpsenud, pigem on olnud kuskil aju tagasopis, aga kuna täna kukub konverentsi abstrakti esitamise tähtaeg, siis on teema aktiivselt päevakorral. Võtta või jätta? Küsimus ei ole muidugi mingis lõplikus otsuses, aga ma pole hetkel eriti sellel lainel, et viitsiks millegi sellise nimel ponnistada, mis oleks juba eos absoluutselt ebareaalne. Selle päeva õhtusse jõudmisega on veel natuke aega, küll ma vastuse leian. Kuigi õues valitseb paranormaalne aastaaeg ja mõned inimesed on nördimusest ilmataadi tegude vastu hullumas, ei oska mina millegi üle eriti kurta. Mõnel muul ajal ma ilmselt igatseksin pikisilmi lund, sest ma pean end ometigi lumeusku inimeseks, kuid tänavu... raseda inimese jaoks, kelle liikumiskiirus iga päevaga aeglustub, kummardamine ja end talveriietesse toppimine...

Nädala märksõnaks on "avalikustamine". Kõik inimesed, kellesse meie lapsesaamine otseselt või kaudselt puutub, on nüüdseks uudistega kursis. Kolleegid said teada. Siis saime üle pika aja suurema grupi Tampere-sõpradega kokku ja uudis sai laiemat kõlapinda ning tekitas üksjagu elevust. Kõige olulisem samm minu jaoks oli siiski teavitada oma doktoritöö juhendajat, sest kuigi minu perekonnaseis pole otseselt tema asi, sõltub minu edasine käekäik ülikooli juures ikkagi tema soosingust. Kuigi ma teadsin, et Laura ei saa mu elumuutust otseselt pahaks panna ega takistada, oli siiski oluline, mismoodi ta otsustab asjasse suhtuda. Õnneks pole Laura ainult karjäärile pühendunud teadurnaine, vaid ka ema, nii et võis oodata kaasaelamist ja hea oli kuulda, et "See on sinu otsus, kauks sa teadustööst eemale jääd, kuid sul on absoluutne õigus emapuhkuse ajal mitte kübekestki oma teadustööle mõelda". Lisaks küsisin nõu, mida teha reedese doktorikooli intervjuuga. Kas ma peaksin vär...