Oskus "ei" öelda

Ja nii ma siis otsustasingi, et jätan selle EASA konverentsi vahele, mis siis, et see on kahe aasta tähtsaim sotsiaalantropoloogide kogunemiskoht Euroopas, tõenäoliselt saaks Javi minuga sinna kaasa (lapsehoidjaks) tulla ja mul pole au olnud senini säärastest üritustest osa võtta. Otsustada aitas see, et ma ei suutnud umbes 140st välja pakutud paneelist leida ühtegi, mis tegelikult haakuks millegagi, mida ma öelda tahan. Sobiva paneeli valik hakkas vaatamata mitmekordsele paneelide kirjelduste lugemisele välja nägema tobeda punnitamisena. Olgu siis seekord nii.

Ma olen üldse tähele pannud, et olen viimase poole aasta jooksul EI ütlema õppinud :) Kui ma varem tormasin ringi ja viisin asjad lõpuni ka siis, kui tegelikult tekkis tunne, et poleks vaja, siis nüüd on pigem nii, et vaatan endale otsa ja küsin, "Milleks mulle seda vaja on?" Ja nii mõnelgi korral on olnud vastuseks, et polegi päriselt vaja. Kusjuures mitte midagi pole ka kripeldama jäänud. Samas ma ei ütleks ka, et need otsused tulevad sellepärast, et ma tunneksin end liikuvat jõuvarude piiril või et minu prioriteedid elus oleks ühtäkki põhjalikult muutunud. Pigem nii, et sisetunne annab märku, mis on mõistlik ja mis mitte. Huvitav, kas see on tavaline asi, mis juhtub rasedate naistega?