Avalikustamine

Nädala märksõnaks on "avalikustamine". Kõik inimesed, kellesse meie lapsesaamine otseselt või kaudselt puutub, on nüüdseks uudistega kursis. Kolleegid said teada. Siis saime üle pika aja suurema grupi Tampere-sõpradega kokku ja uudis sai laiemat kõlapinda ning tekitas üksjagu elevust. Kõige olulisem samm minu jaoks oli siiski teavitada oma doktoritöö juhendajat, sest kuigi minu perekonnaseis pole otseselt tema asi, sõltub minu edasine käekäik ülikooli juures ikkagi tema soosingust. Kuigi ma teadsin, et Laura ei saa mu elumuutust otseselt pahaks panna ega takistada, oli siiski oluline, mismoodi ta otsustab asjasse suhtuda. Õnneks pole Laura ainult karjäärile pühendunud teadurnaine, vaid ka ema, nii et võis oodata kaasaelamist ja hea oli kuulda, et "See on sinu otsus, kauks sa teadustööst eemale jääd, kuid sul on absoluutne õigus emapuhkuse ajal mitte kübekestki oma teadustööle mõelda".

Lisaks küsisin nõu, mida teha reedese doktorikooli intervjuuga. Kas ma peaksin värbamiskomisjoni ees pihtima seda, et minu doktorikooli vastuvõtu puhul peavad nad esmalt saatma mu emapuhkusele? Või peaksin ma suu kõige isikliku osas kinni hoidma, isegi kui minu olukord nende teravate pilkude all märkamatuks ei peaks jääma? Või vastupidi, äkki tõlgendataks seda sihiliku varjamisena ja mõjub minu poolt ebaausa ja pahatahlikuna? Kas mul on õiguslikku alust vaikimisele ja teisel osapoolel õiguslik või moraalne piirang mitte küsida? Neid küsimusi keerles peas õige mitu ning mu sisetunne ütles, et parem on potentsiaalsele tööandjale oma olukorda võimaluse korral mitte mainida, olgugi, et mitte värvata kedagi raseduse tõttu võib tõlgendada õigusliku diskrimineerimisena. Turvaline oli kuulda Laura arvamust, et rasedus on Soomes privaatne asi, mille kohta tööandjal pole õigust esitada küsimusi justnagu ka sinu perekonnaseisu, laste ja seksuaalse kuuluvuse kohta. Ja kuigi me teame teoorias Soomet kui võrdõiguslikku riiki, on praktikas kindlam, et sinu eeliseid hinnatakse eraelufaktidest eraldiseisvana. Võibolla neile, kes on selle situatsiooni tööandjate või potentsiaalsete tööandjatega läbi käinud, tundub selline arutlus naiivne, kuid minul oli mõtlemis- ja kaalumisainet palju.

Lõpuks läks nii, et reedel sai Helsingis intervjuul käidud ja oma projekti üle seal väideldud, ning mõned kommentaarid lubasid arvata, et mul läks edukalt. Aga kui edukalt just, see selgus kodus. Doktorikooli palgalisele kohale värvati kaheksast intervjuuvooru kutsutust kaks ning mina polnud neist kumbki. Ka polnud ma kahe ootepingile istujaks valitu hulgas. Polegi oluline, kui hästi või halvasti mul komisjoni silmis tegelikult läks ning kas otsust mõjutas kuidagi ehk visuaalselt korjatud teave minu rasedusest (sest jutuks polnud see kuidagi). Selline teadmine ei muudaks mind kuidagi õnnetumaks või õnnelikumaks. Küll aga kinnistub teadmine sellest, et Soome doktorikooli pääsemine on müsteerium, mille lahendust ei mina ega mitmed teisedki head kolleegid senini avastanud pole. Me oleme veendunud, et ei piisa ainult korralikult kirjutatud huvitavast uurimusprojektist, pikkadest sammudest selle teostamisel, juba käegakatsutavatest uurimustulemustest, entusiasmist jms. Midagi on veel vaja. Kuid mida? Silmapaistvalt eristuvat uurimisteemat? Juhust? Või hoopis hoolikalt kaalutud ja arvesse võetud eelteavet sellest, millised uurimisteemad on parasjagu ja just kõneolevas doktorikoolis prioriteetsed? Väga tugevat juhendajat, kel oleks sidemeid doktorikooliga ja mõjutamisvõimet? ...? Silmapaistvat andekust? Ma ei tea. Minus on läbi nende tuleproovide kinnistunud vaid uskumus, et need, kellel on õnnestunud saavutada koht doktorikoolis, on väljavalitud ja seega miskitpidi justkui kõrgema kategooria staatusse tõusnud. Mida enam kulub aeg, seda väiksem on võimalus ennast sellest uksest sisse murda. Aga mine sa tea, ehk läheb asi kolleeg Mari ennustatud stsenaariumi järgi, et ukseprao vahelt õnnestub end sisse suruda just siis, kui finiš juba paistab.

Olgugi, et ma pühendasin sellele analüüsile siin jupikese aega ja ruumi, pean ütlema, et olen oluliselt vähem löödud, kui eelmistel aastatel. Võibolla on tegu hormonaalse tasakaalu muutustega või minu vaimu alateadliku otsustusega, et see kõik pole üldse oluline. Kõige olulisem on tulevase ilmakodaniku tervis ja heaolu ning selle tagavad eelkõige positiivsus ja meelerahu. Muuseas, võin öelda, et mina ei tea siiamaani, mis on rasedate ootamatud isusööstud, emotsionaalsed hüpped, kohatine närvisüsteemi kokkuvarisemine ja kõik muu "erakorraliselt raseduse juurde kuuluv". Mina olen emotsionaalselt stabiilsem, kui kunagi varem. Vähesed asjad suudavad mind endast välja viia ja ma kontrollin väga hästi oma tujusid. Javigi ütles, et raseda minuga on väga suurepärane koos elada. Aitäh komplimendi eest!