Mida teha, kui õues on parasügis?

Päeva küsimus on: kas on üldse selgemõistuslik mõelda, et heal juhul umbes 4,5-kuuse beebiga (juuli keskel siis) võiks vajadusel reisida Prantsusmaale konverentsile? Peab tunnistama, et ega see idee nüüd üleöö ei küpsenud, pigem on olnud kuskil aju tagasopis, aga kuna täna kukub konverentsi abstrakti esitamise tähtaeg, siis on teema aktiivselt päevakorral. Võtta või jätta? Küsimus ei ole muidugi mingis lõplikus otsuses, aga ma pole hetkel eriti sellel lainel, et viitsiks millegi sellise nimel ponnistada, mis oleks juba eos absoluutselt ebareaalne. Selle päeva õhtusse jõudmisega on veel natuke aega, küll ma vastuse leian.

Kuigi õues valitseb paranormaalne aastaaeg ja mõned inimesed on nördimusest ilmataadi tegude vastu hullumas, ei oska mina millegi üle eriti kurta. Mõnel muul ajal ma ilmselt igatseksin pikisilmi lund, sest ma pean end ometigi lumeusku inimeseks, kuid tänavu... raseda inimese jaoks, kelle liikumiskiirus iga päevaga aeglustub, kummardamine ja end talveriietesse toppimine ei käi enam üks-kaks-kolm, vaid nõuab ekstrapingutust... on igal juhul inimlikum soe, vihm ja pimedus, kui külm ja libedad tänavad. Nii et ma olen tänulik, et meil on selline kummaline sügis. Jaksan veel 2-3 nädalat lumeni oodata, siis laske taevaluugid valla!

Kaamosaeg ja -meeleolu surub end aga peale vaatamata sellele, kas me lund ootame või mitte. Hea söögi ja joogi (ootan seda päeva, kui saab avada hõrgu punase veini pudeli...) kõrval aitab lippu üleval hoida see, kui talletad endasse õnnetunnet erilistest momentidest, olgu need või pisiasjad nagu pilve tagant piiluv päikesekiir või vihma käest rääst alla jõudmine, ja teadlik otsus ümbritseda end inimestega, kes on positiivsed.

Tasuks ennast häälestada sellele lainele, et topelt rõõmu tunda päikesepaistest, mida novembrikuu sügispäevades on olnud päris mitut puhku. Õnneks mul on Javi, kes selliste ilmaimede korral mu laiskushoogudest end kõigutada ei lase ja veab mind endaga kaasa loodusesse. Laupäeval käisime Tampere kesklinnapiirkonnas Pyynikki park-mets-looduskaitsealal jalutamas ning meeleolu ja enesetunne sai sellest fantastiline. Vaade, mis avaneb sealt kõrgelt alla päikeses sädelevale Pyhäjärvile, on õnn omaette. Ja vaevalt, et ma olen nii sini-sinist taevast novembrikuu lõpus varem näinud, kui nüüd laupäeva lõuna paiku Pyynikkil. Peab ütlema, et Pyynikki on üks Tampere ägedamaid kohti, kus me häbiväärselt vähe käime. Sisuliselt miskipärast ainult siis, kui meil on külalised, teeme sinna kohustusliku visiidi. Võiks aga oluliselt tihemini nautida neid väärtusi, mis meil olemas. Muuseas, Pyynikkil kasvavad lehised, mis nägid laupäevase taeva taustal just täpselt samasugused välja, kui sellel fotol (tõmmatud siit.) Mina, kusjuures, õppisin just äsja tänu google'ile ära, et see kaunis puu on maakeeli lehis.*


Jalutamisest ja värskest õhust veel. Jalutamist rasedatele küll soovitatakse, aga mina olen tähele pannud, et mulle see tegelikult väga hästi ei sobi. Minu tavaline (=neil harvadel ebaregulaarsetel juhtudel, kui ma viitsin) vabaaja liikumistrajektoor on 4,5 km Suolijärvi ring, mis kulgeb kohati päris suurte tõusude ja langustega ümber Suolijärvi järve ning algab kohe siit kodu juurest. Iseenesest väga mõnusa ja parajalt väljakutsuva profiiliga rada, pimedal ajal valgustatud pealegi, aga praegu on see mulle pigem piinarada, kui kehalise naudingu allikas. Kuskil poole peal hakkan ma tavaliselt alaseljas valu tundma ja teine pool möödub valuga võideldes. Kuna tegemist on ringiga, siis sellist varianti ka pole, et kõnnid nii kaua, kui jaksad, ja siis koju tagasi. Võimalik, et selle raja pinnas on vaatamata kruusakattele siiski liiga kõva või siis on tõusud-langused praegu liiast. Nii et ega ma jalutamisega väga motiveeritult ei tegele, pigem siis, kui Javiga koos ja läheme kuhugi pehmele metsateele. Ujumine sobib mulle märksa paremini. Ujudes on mul hea valutu olla ning ma ei väsi ka. Ja mulle tundub, et beebile on ujumine isegi mõnusam, kui jalutuskäigud. Ujumise puhul on motivatsioonimoment rohkem sellega seotud, kas ma viitsin/jaksan nii vara ärgata, et hommikul enne kaheksat (kui hind on poole soodsam sellest, mis peale kl 8) end basseini vedada. Korra nädalas olen ikka viitsinud, kuigi võiks kaks :)

Hoopis teistsugune nauding võib olla minek novembrilõpu metsa lauspilves ilmaga, nagu eile tegime. Meil tormi polnud, nii et selles mõttes kangelast me just ei mänginud. Õues oli 4-5 kraadi sooja ja ilmateade lubas peatselt algavat vihmasadu, aga hommikupoole, kui me metsa läksime, veel ei tibutanud. Mets oli oodatult inimtühi, aga nüüd me teame ka, kui imeliselt soe, pehme ja rohetav võib novembrilõpu mets vahel meie laiuskraadidel olla. Tavalisetes oludes võik seda kogeda ehk poolteist kuud varem. Marju ja seeni enam küll polnud, kuid milline müstiline muinasjutumets! Peale tunniajalist matkamist hakkas õrna seenevihma sadama, aga me olime soojalt riides ja see vihm kruvis vaid värskust ja õiget meeleolu juurde.

Kui pärastlõunal algas tihe vihmasadu, siis sellise aktiivse looduslähedase hommiku peale võis südamentunnistuspiinadeta veeta paar tundi kaubanduskeskuses ja kulutada oma väärtuslikku nädalavahetuse aega sellele, et osta punane jõulutäht, küünlalatern ja jõulutuled. Ma pole juba aastaid kodu jõuludeks ehtinud, aga sel aastal on selline tunne, et võiks. On aeg paar pilti jäädvustada ja näidata, et me oleme siiski tavalised inimesed kellele jõulud korda lähevad :)

* Einoh, lehise kui sellise nime olin ma muidugi mitmeid kordi kuulnud, aga ma ei osanud kunagi nime ja puud päriselt kokku viia. Kui üks soomlasest sõber mõni aeg tagasi rääkis, et see puu on soome keeles lehtikuusi, siis ma järeldasin, et küllap on see ka Eestis mingi kuuse liik, mis talveks okkad maha viskab. Aga et LEHIS siis... guugeldamine tekitas täna jälle ahhaa-efekti!

Comments

Popular posts from this blog

Tuleb välja, et massaaž võib ka kurja teha!

Päikesepaiste pahupool (ei ole aprillinali)

Head sõrataudi kõigile!