15 päeva vana
Tšillid hetked:
Esimene vankrisõit (3. märts 2012)
Esimene siesta rõdul, samal ajal kui emmel-issil väike lõunane fiesta (3. märts 2012)
Veel üks siesta.
Juhtunud on see, mis (vist) kõigi blogivate imikute emadega aset leiab - iga päev mõtled optimistlikult, et täna kirjutan midagi, siis aga avastad, et kätte on jõudnud järgmine päev ja jälle järgmine ja... On kaks tüüpilist olukorda: kas laps nõuab parajasti tähelepanu ja pole tõepoolest võimalik midagi arvutis toimetada, või siis on tekkinud puhkehetk, kuid mõttelõng on kokku jooksnud ning taipu ja jõudu jätkub äärmisel juhul pealiskaudseks neti sirvimiseks. Selleni pole ma veel jõudnud, et oskaks laps õlal või rinna otsas operatiivselt netis toimetada. Ja tegelikult nagu ei raatsi ka - ma arvan, et laps võiks ikka esialgu kogu tähelepanu saada, pole õige teha teda osaks mingist multitaskingust. Kuigi jah, paar korda olen ma siiski proovinud seda "kahekesi trükkimist" (mõeldes Martale ;).
Täna on meie pisike 15 päeva vana. Neljapäeval käisime nõuandlas kaalumas ja mõõtmas. Kaal on peale langevat joont tõusma hakanud ja pikkust on juurde tulnud 1 cm. Tänaseks ehk tsuti enamgi. Vanniskäik on ära proovitud ja meeldis. Meil on ju kalapoiss - oleks isegi imelik, kui vesi talle korda ei läheks. Kordi päevas mähkmevahetuse käigus kraani all käimised paistavad ka meeltmööda olevat ja mähkmevahetus kui selline on tänaseks pigem mõnus protseduur, kus saab vabalt siputada. Peale haiglast kojutulekut on veel paar korda saanud autohällis sõitu proovida ja kuigi sinna minek läheb kisaga, vajub põnn seal kohe mõnusasse unne. Nädalavahetusel oli soe päikseline ilm ning käisime esimest korda vankriga õues. Rahu ja und jätkus vankris ning ilmselt oleks kohe kauaks jätkunud, aga esimestel kordadel ei julge talvisel ajal ka üle pingutada.
Päevi täidavad magamine, söömine, mähkmevahetus ja väikesed kisakontsertid, eriti häälekalt hilisõhtuti. Viimastel päevadel on päevakavva tulnud täiesti ilmselgelt ka paar sellist pooltunnikest, kus tita kõhu täissöönuna niisama rahulikult lesib ja silmad avali maailma uudistab. Siis on hea võimalus temaga jutustada. Hommikupoolikud oleme kahekesi kodus. Pealelõunal tuleb Javi keeltekoolist ja siis pääsen mina ka veidikeseks ajaks nelja seina vahelt välja. Sisseostud, asjaajamised ja isegi toiduvalmistamine on suuremalt osalt praegu kõik Javi peal. Lisaks võtab ta ka mähkmevahetusest ja nutva lapse lohutamisest vajadusel alati osa, nii et see kõik kergendab minu jaoks argipäeva päris oluliselt. Sellegipoolest on väsimus valdav tunne ja ma mõtlen imestusega nende naiste peale, kes on otsustanud olla või mingite sündmuste läbi saanud üksikemadeks. Püha jumal - need naised on küll täielikud kangelased! Kui mul on külmkapp kogu aeg toitu täis, arved makstud, tuba soe, mähkmed kapist võtta ja mul on see luksus, et pole tõesti mingit tungivat vajadust end beebiga kuskile mingeid argiasju õiendama minna, siis nemad ju peavad! Ühesõnaga, see on ikka kirjeldamatu, millega need üksikemad hakkama saavad. Või miks ainult üksikemad! Ka need kümned tuhanded naised, kelle mehed on patriarhaalsed jõmmid, kes põhimõtteliselt kodumajapidamises, argitoimetustes ja lapsehoius ei osale. Või siis need, kelle mehed on töökohustuste tõttu pidevalt kuskil ära ja ei saa füüsiliselt osaleda. Aga noh, mis on sellest kasu, et ma neile kaasa tunnen, elu lihtsalt on selline.
Fikseeritud nime lapsel IKKA VEEL ei ole. Tegeleme sellega vahelduva eduga. Küll aga on meil alates eilsest tita isiklik riidekapp, mis ootab issi kojutulekut ja kokkupanekut. Voh.
Esimene vankrisõit (3. märts 2012)
Esimene siesta rõdul, samal ajal kui emmel-issil väike lõunane fiesta (3. märts 2012)
Veel üks siesta.
Juhtunud on see, mis (vist) kõigi blogivate imikute emadega aset leiab - iga päev mõtled optimistlikult, et täna kirjutan midagi, siis aga avastad, et kätte on jõudnud järgmine päev ja jälle järgmine ja... On kaks tüüpilist olukorda: kas laps nõuab parajasti tähelepanu ja pole tõepoolest võimalik midagi arvutis toimetada, või siis on tekkinud puhkehetk, kuid mõttelõng on kokku jooksnud ning taipu ja jõudu jätkub äärmisel juhul pealiskaudseks neti sirvimiseks. Selleni pole ma veel jõudnud, et oskaks laps õlal või rinna otsas operatiivselt netis toimetada. Ja tegelikult nagu ei raatsi ka - ma arvan, et laps võiks ikka esialgu kogu tähelepanu saada, pole õige teha teda osaks mingist multitaskingust. Kuigi jah, paar korda olen ma siiski proovinud seda "kahekesi trükkimist" (mõeldes Martale ;).
Täna on meie pisike 15 päeva vana. Neljapäeval käisime nõuandlas kaalumas ja mõõtmas. Kaal on peale langevat joont tõusma hakanud ja pikkust on juurde tulnud 1 cm. Tänaseks ehk tsuti enamgi. Vanniskäik on ära proovitud ja meeldis. Meil on ju kalapoiss - oleks isegi imelik, kui vesi talle korda ei läheks. Kordi päevas mähkmevahetuse käigus kraani all käimised paistavad ka meeltmööda olevat ja mähkmevahetus kui selline on tänaseks pigem mõnus protseduur, kus saab vabalt siputada. Peale haiglast kojutulekut on veel paar korda saanud autohällis sõitu proovida ja kuigi sinna minek läheb kisaga, vajub põnn seal kohe mõnusasse unne. Nädalavahetusel oli soe päikseline ilm ning käisime esimest korda vankriga õues. Rahu ja und jätkus vankris ning ilmselt oleks kohe kauaks jätkunud, aga esimestel kordadel ei julge talvisel ajal ka üle pingutada.
Päevi täidavad magamine, söömine, mähkmevahetus ja väikesed kisakontsertid, eriti häälekalt hilisõhtuti. Viimastel päevadel on päevakavva tulnud täiesti ilmselgelt ka paar sellist pooltunnikest, kus tita kõhu täissöönuna niisama rahulikult lesib ja silmad avali maailma uudistab. Siis on hea võimalus temaga jutustada. Hommikupoolikud oleme kahekesi kodus. Pealelõunal tuleb Javi keeltekoolist ja siis pääsen mina ka veidikeseks ajaks nelja seina vahelt välja. Sisseostud, asjaajamised ja isegi toiduvalmistamine on suuremalt osalt praegu kõik Javi peal. Lisaks võtab ta ka mähkmevahetusest ja nutva lapse lohutamisest vajadusel alati osa, nii et see kõik kergendab minu jaoks argipäeva päris oluliselt. Sellegipoolest on väsimus valdav tunne ja ma mõtlen imestusega nende naiste peale, kes on otsustanud olla või mingite sündmuste läbi saanud üksikemadeks. Püha jumal - need naised on küll täielikud kangelased! Kui mul on külmkapp kogu aeg toitu täis, arved makstud, tuba soe, mähkmed kapist võtta ja mul on see luksus, et pole tõesti mingit tungivat vajadust end beebiga kuskile mingeid argiasju õiendama minna, siis nemad ju peavad! Ühesõnaga, see on ikka kirjeldamatu, millega need üksikemad hakkama saavad. Või miks ainult üksikemad! Ka need kümned tuhanded naised, kelle mehed on patriarhaalsed jõmmid, kes põhimõtteliselt kodumajapidamises, argitoimetustes ja lapsehoius ei osale. Või siis need, kelle mehed on töökohustuste tõttu pidevalt kuskil ära ja ei saa füüsiliselt osaleda. Aga noh, mis on sellest kasu, et ma neile kaasa tunnen, elu lihtsalt on selline.
Fikseeritud nime lapsel IKKA VEEL ei ole. Tegeleme sellega vahelduva eduga. Küll aga on meil alates eilsest tita isiklik riidekapp, mis ootab issi kojutulekut ja kokkupanekut. Voh.
Comments