Saage tuttavaks: Axel
Põnn on 1,5 kuud vana ja tal on viimaks nimi: Axel, Axel Moya. Kaua sa ikka nimeta mees oled, ise nii tegija juba. Ja hiljemalt kuu aja pärast peaks temast ka Eesti kodanik ja passiomanik saama. Saatsime selleks pabereid digitaalselt Eesti poole teele. Vahepeal käis külas Eesti vanaema ja siis terve Hispaania perekond. Viimastega olime päris mitu ööd ja päeva Orivesi lähedal mökkis ning argipäev oli tänu perekonna kohalolekule palju kergem, kuigi algul kartsin vastupidist. Sain end mitmel ööl peaaegu et välja magada, samal ajal kui perekond allkorrusel Axeli süleshoidmise pärast rebis. Axel polnud oma lühikese elu jooksul veel sellist tähelepanu saanud ja paistis uut olukorda nautivat. Meie pisike oli selle nädala perekonna staar – ahhetused-ohhetused iga väiksemagi liigutuse ja näoilme peale, musitamised, plutiplutitamised, kiigutamised. Ja fotoaparaadid klõpsusid hommikust õhtuni iga silmapilgutuse, kõrvaliigutuse ja kohati mulle tundus, et ka krooksude-puuksude peale.
Suurema osa ajast Axel endiselt sööb ja magab, aga on tekkinud ka pikemad hetked, lausa pooltunnid (kui mitte tunnid), kus ta päris edukalt seltsib. Paar kõrisevat mänguasja pälvivad juba tähelepanu. Ja siis muidugi see voodikarussell, mida mina miskiks ei osanud pidada, aga mis nüüd edukalt oma rolli täidab, lõbustades last ikka kümneteks minutiteks. Paar päeva tagasi leidis ta oma silmadega voodinurgast ka ühe mesimummu ja olen mitu korda märganud, et ta seda pikalt uudistab. Tõeline areng on toimunud näoilmetes, sest nüüd ta naeratab korduvalt ja väga silmnähtavalt! Võin vanduda, et ta tõepoolest naeratab minu ja Javi teatud näoilmete peale. Kuigi ta suudab nüüd aeg-ajalt juba päris pikalt omaette voodis pikutada ja sealt maailma uudistada, armastab ta pigem ikkagi seltskonda ning muutub rahulolematuks, kui teda liiga kauaks omaette jätta.
Ööd on viimaks sellised, kus Axel üsna regulaarselt magab ja sööb, aga pävad on see-eest käest ära. Pole mingi ime tõusta kell 7 ja siis kl 14-ni peaaegu magamata välja venitada. Mis teeb kogusummaks ühe üleväsinud lapse ja üldse mitte vähem väsinud ema. Asja parandab üldjuhul see, kui pääseb vankriga õue tiirutama. Aga vot kui mõnikord ei pääse, nagu juhtus selle paari päeva taguse lumetormi ajal, siis on kuri karjas. Siis püüdsime rõdu peal õues magamist simuleerida, pannes ta riide ja rõdule vankrisse. Aga loll see laps pole – kohe registreeris ära, et asi pole õige, ning meie plaan sai ebaõnnestunuks kuulutatud.
Niimoodi me siin siis elame. 24/7 Axeli rütmis. Minu vaimsest tegevustest niipalju, et olen teinud paar väiksemat tõlget ning lugenud null lehekülge akadeemilist kirjandust. E-postil, näoraamatul ja online-uudistel jõuan ikka silma peal hoida. Ja beebiajakirju olen saanud lausa kaanest kaaneni lugeda. Mis on muidugi kõva samm edasi võimalusest, et sa vaatad kiiruga ära pooled ajakirja pildid, nagu mõned on hirmutanud.
Meil läheb hästi! Isegi nii hästi, et ma tegin täna spontaanse otsuse astuda spordiklubisse. Otsus päädis kohe lepingu allakirjutamisega ning 12-kuulise otsekorraldusega, nii et pääsu pole nüüd kuhugi. Peab vaid rinnapumba kasutamise käppa saama ja siis elagu mõned korrad nädalas minu paaritunnine vabadus!
Juhuu! Axel just lõpetas oma rekordilise 3,5-tunnise päevaune ning nüüd tervitab teid kõiki rahulolematu hüüdega toidu järele. Varsti jälle lainel!
Suurema osa ajast Axel endiselt sööb ja magab, aga on tekkinud ka pikemad hetked, lausa pooltunnid (kui mitte tunnid), kus ta päris edukalt seltsib. Paar kõrisevat mänguasja pälvivad juba tähelepanu. Ja siis muidugi see voodikarussell, mida mina miskiks ei osanud pidada, aga mis nüüd edukalt oma rolli täidab, lõbustades last ikka kümneteks minutiteks. Paar päeva tagasi leidis ta oma silmadega voodinurgast ka ühe mesimummu ja olen mitu korda märganud, et ta seda pikalt uudistab. Tõeline areng on toimunud näoilmetes, sest nüüd ta naeratab korduvalt ja väga silmnähtavalt! Võin vanduda, et ta tõepoolest naeratab minu ja Javi teatud näoilmete peale. Kuigi ta suudab nüüd aeg-ajalt juba päris pikalt omaette voodis pikutada ja sealt maailma uudistada, armastab ta pigem ikkagi seltskonda ning muutub rahulolematuks, kui teda liiga kauaks omaette jätta.
Ööd on viimaks sellised, kus Axel üsna regulaarselt magab ja sööb, aga pävad on see-eest käest ära. Pole mingi ime tõusta kell 7 ja siis kl 14-ni peaaegu magamata välja venitada. Mis teeb kogusummaks ühe üleväsinud lapse ja üldse mitte vähem väsinud ema. Asja parandab üldjuhul see, kui pääseb vankriga õue tiirutama. Aga vot kui mõnikord ei pääse, nagu juhtus selle paari päeva taguse lumetormi ajal, siis on kuri karjas. Siis püüdsime rõdu peal õues magamist simuleerida, pannes ta riide ja rõdule vankrisse. Aga loll see laps pole – kohe registreeris ära, et asi pole õige, ning meie plaan sai ebaõnnestunuks kuulutatud.
Niimoodi me siin siis elame. 24/7 Axeli rütmis. Minu vaimsest tegevustest niipalju, et olen teinud paar väiksemat tõlget ning lugenud null lehekülge akadeemilist kirjandust. E-postil, näoraamatul ja online-uudistel jõuan ikka silma peal hoida. Ja beebiajakirju olen saanud lausa kaanest kaaneni lugeda. Mis on muidugi kõva samm edasi võimalusest, et sa vaatad kiiruga ära pooled ajakirja pildid, nagu mõned on hirmutanud.
Meil läheb hästi! Isegi nii hästi, et ma tegin täna spontaanse otsuse astuda spordiklubisse. Otsus päädis kohe lepingu allakirjutamisega ning 12-kuulise otsekorraldusega, nii et pääsu pole nüüd kuhugi. Peab vaid rinnapumba kasutamise käppa saama ja siis elagu mõned korrad nädalas minu paaritunnine vabadus!
Juhuu! Axel just lõpetas oma rekordilise 3,5-tunnise päevaune ning nüüd tervitab teid kõiki rahulolematu hüüdega toidu järele. Varsti jälle lainel!
Comments