Koolikute vs. gaaside vs. üleväsimuse dilemma

Axel on tubli poiss. Sööb palju, naeratab südantsulatavalt, kõõksub vahepeal naerda, teeb hea tujuga voodis pikalt võimlemisharjutusi, uurib maailma ja magab pikki päevaunesid. Isegi ööunesid magab paremini kui rahuldavalt. Ainus asi, mis vajab lihvimist, on päevaunne saamine ja toas magamisega nõustumine. Peale mitut öist söömist ning üsna regulaarseid 2,5-tunniseid uinakuid arvab Axel, et hommik algab vahemikus 6-7.30. Siis ta sööb, laseb rõõmuga mähkmed vahetada, siis sööb jälle ja tšillib meie voodis ja oma voodis karusselli all, siis väsib ja viriseb, mille peale saab jälle süüa. Niiviisi asjatades möödub oma 2-2,5 tundi ja edasi oleks tal minu arvates aeg uinakule minna. Konks on aga selles, et nuputa mida sa nuputad, Axel keeldub kategooriliselt magama jäämast. Esmane lahendus on käeulatuses - poiss kärusse ja õue jalutama. Jalutame vähemalt tunni, siis lükkan ta rõdule magama ja ta nohiseb seal magada veel 2-3 tundi. Edasi tuleb hommikule sarnane ülevaloleku rituaal, ainult et ärkvelolek läheb veelgi pikemaks, kui ma just jälle otsustavalt temaga õue jalutuskäigule ei lähe. Milles ei olegi midagi muud paha kui see, et siis ta ärkab ja õhtusest ärkvelolekust tuleb kas üks hirmus pikk ja viril aeg või peaks temaga veel kolmandatki korda kärutama minema. Mis on meile natuke liiast ja niisama rõdule magamapanek teda ei peta ka. Oleks oma aed, siis oleks teine asi. Kõik oleks palju kenam (minu seisukohast), kui ta magaks kolm päevaund, millest ühe magaks toas ilma õues magama uinutamiseta. Toas magama jäämine tundub aga täielik võimatus. Oleme korduvalt proovinud, aga sellest ei tule muud, kui heal juhul 5-minutilised unnesuigatamised, millele järgneb kisa, virin ja lohutuseks tissimine. Siis kõik otsast peale. Tulemuseks on üleväsinud laps, kes kohati hüsteeriliselt nutab, mida mõni tahaks sildistada nähtusega "koolikud" (sellest kohe pikemalt). Niisiis tegeleme praegu pingsalt Axelile magamise õpetamisega, mis on ülioluline osa kindlate argirutiinide sissejuurutamisel. Peale hispaanlaste külaskäiku ja meie mõlema pikale veninud tõbist olekut, mis tegi päevadest suht hektilised, on nüüd tõesti viimane aeg rutiinid käsile võtta. Et siis need neetud koolikud. Mind ajab sõna "koolikud" põhimõtteliselt sisemiselt pöördesse. Aeg-ajalt tuleb ikka ette, et kerkib küsimus, kas meie lapsel on koolikud. See aeg-ajalt on siis, kui keegi meil külas käib ja last nutmas näeb. Mille peale tõstatub koolikute küsimus ja Javi on siis kolmandate isikute teemapüstituse peale jälle arvamusel, et on koolikud. Jääb lausa mulje, et lastele poogitakse seda koolikute silti väga kergekäeliselt külge. Justnagu mingit diagnoosi, mis asja siis vanemate ja kaaskondsete jaoks kuidagi paika paneb või lahendab. Aga ei lahenda ju! Kui ma nüüd järele mõtlema hakkan, siis võibolla tõesti on vanemale "mõnusam" tunnistada, et mu lapsel on koolikud - midagi universaalselt mõistatavat, kuid haldamatut, mistõttu saab kõrvale hiilida vajadusest iseennast distsiplineerida. Kuigi ma ei ole mingi staažikas ema ega ka mitte suurt portsu kirjandust läbi lugenud, olen ma ikkagi nii palju kõrva taha pannud, et saada aru koolikute põhiolemusest. Need on väga kindlatel kellaaegadel ja lohutamatud. Ja seotud närvisüsteemi ebastabiilsusega. Aga milline ema tahaks tunnistada, et tema lapsel on probleeme närvidega, kasvõi ajutiselt? ;) Nali naljaks, aga meie laps võib röökida ka varahommikul või päeval, mis minu tähelepanekutel juhtub ilmselt siis, kui tema päevarütm liiga pikkade magamiste ja vastavalt pikkade ärkvelolekute tõttu nihkesse on läinud. Seega ma jään kindlaks oma (originaalselt muidugi mitte oma) rutiini puudumise ja üleväsimuse teooriale ning palun mind mitte koolikutega kummitada. Ja ka gaasivalud, vähemalt suured ja tihedad, on siin juba möödanik. Sest Axel ei käitu oma nuttude ajal väliselt üldse enam nii, nagu siis, kui tal gaasid kohe kindlasti olid. Soovitage parem midagi mõjusat une- ja ärkveloleku aegade reguleerimiseks! Minu pidev dilemma on: kas äratada magav laps magusast unest, kui tundub, et uni venib liiga pikale ning võib päevarutiini sassi ajada. PS. Axel fännab 20-minutiliste ajaperioodide kaupa endiselt voodikarusselli. Miks aga mängib voodikarusselli muusika kõigest 4-minutiliste juppide kaupa, mis tähendab, et ma pean iga 4 minuti tagant oma tegevuse katkestama ja karusselli uuesti üles keerama? Ma ei viitsi ju!