Poisi arengusamme
Mida põnevat meil siis arengus on juhtunud?
TOIT. Viiendal elukuul hakkasime andma lisatoitu. Kõigepealt juurvilju – kartulit, porgandit, suvikõrvitsat. Esmalt rinnapiimaga segatuna. Axel võttis uue toidu üllatavalt kiiresti omaks ja sõi isuga. Siis soovitas neuvola õde pakkuda talle õhtusöögiks mingit putru – et see hoidvat kauem täiskõhutunnet öösiti ja ehk magab paremini. Seda ma aga senini märganud pole, et pudrust magamisele mingit kasu oleks. Hispaanias hakkasime talle lisaks juur- ja köögiviljale ka puuvilju andma. No kellele magusad puuviljad ei meeldiks, eks? Javi vend kraamis lagedale ka terve hunniku beebi valmistoidu purke, mis neil Pablost alles olid jäänud, aga ma vaatasin neid võõristusega, sest ma olen põhimõtteliselt sellisel seisukohal, et beebile peaks võimaluse korral ikka ise värskeid püreesid valmistama. Mul ajab valmistoitude ülipikk säilivusaeg ihukarvad püsti – no ei saa ju üks toit läbinisti hea olla, kui ta nii ebaloomulikult kaua säilib. Kuidagi hiilisime me nendest purkidest mööda, aga õhtul enne koju tagasisõitu mõtlesin, et tühja kah – proovime siis ära, lennupäeval hea mugav üks purk kaasa võtta, selle asemel, et omavalmistatud püreedega mässata. Isegi nii hooletu olin, et võtsin valikust mingi suvalise püree, süüvimata üldse, mida kõike seal sees on. Axel sõi ülima isuga seda kreemjat maitsvat massi. (Oli vist kala besameli kastmega.) Kesköö paiku tekkisid Axelil kohutavad gaasid (mida polnud olnud juba kuid!) ja röökimine kestis terve igaviku. Kohutav oli oma kannatavat last vaadata, aga ega midagi eriti teha ka ei andnud, lihtsalt oodata, kuniks gaasid välja tulevad ja laps uuesti magama jääb. Hommikul siis uurisin seda purki lähemalt ja avastasin, et sel oli 8-9 erinevat koostisainet, samal ajal kui ma olin senini eriti hoolikalt jälginud, et Axel ei saaks üle ühe uue tooraine korraga. Oh sa püha lihtsameelsus! Eks me mõlemad Javiga saime sellest purgitoidu katsetusest hea õppetunni – mõlemal kadus igasugune isu oma lapse peal niimoodi eksperimenteerida.
ISTUMINE. Enne Hispaaniasse sõitu märkasime, et Axeli istumisstiil hakkas muutuma ühe koordineeritumaks. Nii tõi Javi keldirist välja söögitooli. Ja Axel sai omale trooni köögilaua ääres. Nüüd söömegi terve perega söögilaua ääres koos ja Axelile on see väga mokkamööda, et ta meiega tähtsalt samas kõrguses saab istuda. Hispaanias ta eriti istumist harjutada ei saanud, sest veetis suurema osa ajast kas autotoolis või kellegi süles, aga niipea kui Soome jõudsime ja ta vankrisse istuma panime, oli selge, et nüüd on käes see etapp, kus ta täisnurgas istumist armastab, ja poolpikali vankrisse on teda istuma saada päris võimatu. Selleks peab ta väga väsinud olema. On aeg teha vankri magamiskorvi vahetus istekorvi vastu. Ka on beebihäll vahepeal kuidagi kitsukeseks muutunud ja kaugel pole enam seegi aeg, kus ta enda voodis püstakile hakkab ajama. Nii et on paras aeg vahetada ka beebihäll traditsioonilise pulkadevoodi vastu. Selleks peame tegema ühe sõidu Pälkänele.
HÄÄLITSUSED. Sõnalisest arengust niipalju, et kui Axel ütles varem vahel em-em-em, siis Hispaanias hakkas ta häälitsema ka viisil mäm-mäm-mäm, mis kõlab jube naljakalt, kui ka tema miimikat seejuures näha. Selgitasin hispaanlastele, et kui tahta hästi ette kujutada, siis võiks öelda, et minu laps oskab juba öelda ’emme’ ja ’süüa’. Nalja nabani.
KÄPUTAMINE? Täna ma nägin aga beebiaeroobikas 8-kuust last, kes käputas nii et vähe pole, ja siis ma mõistsin, et vot käputamine tähendaks minu jaoks totaalset arenguhüpet. Eks näis, millal see aset leiab. Axelile küll meeldib end selili asendist niuh kõhuli visata ja seal ta siis teeb maksimaalselt väljavenitatud kaelaga kobrat ja tiirutab oma telje ümber, aga käputamise poole liikumist ma veel ei näe. Samuti ei taha või ei oska ta kõhuli asendist end selili tagasi navigeerida. Pigem tuleb ikkagi enne kohutav hädakisa.
Hääl on meie poisil endiselt ütlemata kõva ja kui on tuju, siis on ka juttu kõvasti.
PS. Hammastest pole haisugi.
TOIT. Viiendal elukuul hakkasime andma lisatoitu. Kõigepealt juurvilju – kartulit, porgandit, suvikõrvitsat. Esmalt rinnapiimaga segatuna. Axel võttis uue toidu üllatavalt kiiresti omaks ja sõi isuga. Siis soovitas neuvola õde pakkuda talle õhtusöögiks mingit putru – et see hoidvat kauem täiskõhutunnet öösiti ja ehk magab paremini. Seda ma aga senini märganud pole, et pudrust magamisele mingit kasu oleks. Hispaanias hakkasime talle lisaks juur- ja köögiviljale ka puuvilju andma. No kellele magusad puuviljad ei meeldiks, eks? Javi vend kraamis lagedale ka terve hunniku beebi valmistoidu purke, mis neil Pablost alles olid jäänud, aga ma vaatasin neid võõristusega, sest ma olen põhimõtteliselt sellisel seisukohal, et beebile peaks võimaluse korral ikka ise värskeid püreesid valmistama. Mul ajab valmistoitude ülipikk säilivusaeg ihukarvad püsti – no ei saa ju üks toit läbinisti hea olla, kui ta nii ebaloomulikult kaua säilib. Kuidagi hiilisime me nendest purkidest mööda, aga õhtul enne koju tagasisõitu mõtlesin, et tühja kah – proovime siis ära, lennupäeval hea mugav üks purk kaasa võtta, selle asemel, et omavalmistatud püreedega mässata. Isegi nii hooletu olin, et võtsin valikust mingi suvalise püree, süüvimata üldse, mida kõike seal sees on. Axel sõi ülima isuga seda kreemjat maitsvat massi. (Oli vist kala besameli kastmega.) Kesköö paiku tekkisid Axelil kohutavad gaasid (mida polnud olnud juba kuid!) ja röökimine kestis terve igaviku. Kohutav oli oma kannatavat last vaadata, aga ega midagi eriti teha ka ei andnud, lihtsalt oodata, kuniks gaasid välja tulevad ja laps uuesti magama jääb. Hommikul siis uurisin seda purki lähemalt ja avastasin, et sel oli 8-9 erinevat koostisainet, samal ajal kui ma olin senini eriti hoolikalt jälginud, et Axel ei saaks üle ühe uue tooraine korraga. Oh sa püha lihtsameelsus! Eks me mõlemad Javiga saime sellest purgitoidu katsetusest hea õppetunni – mõlemal kadus igasugune isu oma lapse peal niimoodi eksperimenteerida.
ISTUMINE. Enne Hispaaniasse sõitu märkasime, et Axeli istumisstiil hakkas muutuma ühe koordineeritumaks. Nii tõi Javi keldirist välja söögitooli. Ja Axel sai omale trooni köögilaua ääres. Nüüd söömegi terve perega söögilaua ääres koos ja Axelile on see väga mokkamööda, et ta meiega tähtsalt samas kõrguses saab istuda. Hispaanias ta eriti istumist harjutada ei saanud, sest veetis suurema osa ajast kas autotoolis või kellegi süles, aga niipea kui Soome jõudsime ja ta vankrisse istuma panime, oli selge, et nüüd on käes see etapp, kus ta täisnurgas istumist armastab, ja poolpikali vankrisse on teda istuma saada päris võimatu. Selleks peab ta väga väsinud olema. On aeg teha vankri magamiskorvi vahetus istekorvi vastu. Ka on beebihäll vahepeal kuidagi kitsukeseks muutunud ja kaugel pole enam seegi aeg, kus ta enda voodis püstakile hakkab ajama. Nii et on paras aeg vahetada ka beebihäll traditsioonilise pulkadevoodi vastu. Selleks peame tegema ühe sõidu Pälkänele.
HÄÄLITSUSED. Sõnalisest arengust niipalju, et kui Axel ütles varem vahel em-em-em, siis Hispaanias hakkas ta häälitsema ka viisil mäm-mäm-mäm, mis kõlab jube naljakalt, kui ka tema miimikat seejuures näha. Selgitasin hispaanlastele, et kui tahta hästi ette kujutada, siis võiks öelda, et minu laps oskab juba öelda ’emme’ ja ’süüa’. Nalja nabani.
KÄPUTAMINE? Täna ma nägin aga beebiaeroobikas 8-kuust last, kes käputas nii et vähe pole, ja siis ma mõistsin, et vot käputamine tähendaks minu jaoks totaalset arenguhüpet. Eks näis, millal see aset leiab. Axelile küll meeldib end selili asendist niuh kõhuli visata ja seal ta siis teeb maksimaalselt väljavenitatud kaelaga kobrat ja tiirutab oma telje ümber, aga käputamise poole liikumist ma veel ei näe. Samuti ei taha või ei oska ta kõhuli asendist end selili tagasi navigeerida. Pigem tuleb ikkagi enne kohutav hädakisa.
Hääl on meie poisil endiselt ütlemata kõva ja kui on tuju, siis on ka juttu kõvasti.
PS. Hammastest pole haisugi.
Comments