Kunagi juulis alustasin sellist postitust (avaldamata):
On juuli keskpaik, minu vanemapuhkuse keskpaik ja minu ainus suur kohustus on Axeli eest kõige paremal moel hoolitsemine. Tegelikkuses on asjad muidugi teistmoodi. Aegajalt "tekib" mingeid muid kohustusi (sisuliselt erinevad tõlketööd), mis on absoluutselt kahe otsaga asjad. Ühtpidi lisavad need kohustused muidu tasa ja targu omasoodu kulgevasse ellu stressi, sest on seotud tähtaegadega ning dilemmaga, kas lapsele on hea, kui ema mõned päevad "poolema" on. Teistpidi jälle... seesugune nagu ma olen - endiselt oskan ma elust kõige rohkem rõõmu tunda, kui argipäevas on tegevusi, millel on konkreetne algus, haripunkt ja lõpp. Ma ei ole veel jõudnud sellele tasemele, et öelda: vaikne kodune kulgemine ongi see, mis mind tõeliselt õnnelikuks teeb.
Nüüdseks olen jälle ülikoolis töölaua taga ja nokitsen jõudumööda oma doktoritöö kallal. Umbes neli tundi päevas viimase paari nädala jooksul. Axel on sel ajal Javi hoida. Inimesed kergitavad kulme stiilis ”miks sa selle doktoritööga ometi oma pead vaevad, kui sa oled jätkuvalt emapuhkusel ja võiksid seda nautida”. Sügavam mõte selle lausa taga on erinevatel persoonidel erinev, kes peab karjeristist rongaemaks, kes aplodeerib minu pühendumusele ja usinusele. Ma ise teen enda meelest seda, mis meie praeguses elukorralduses kõige mõistlikum ja minu vaatevinklist ka nauditavaim on. Selle asemel, et hommikust õhtuni endiselt töötu Javiga ninapidi koos olla ja tüdimusest nägelusi tekitada, võtan endale võimaluse veeta töist kvaliteetaega (rahus lugeda, mõelda, kolleegidega suhelda ja mõtteid vahetada), samal ajal kui Javile jääb võimalus veeta kvaliteetaega Axeliga. Ma tõsimeeli usun, ja Javi seejuures ka, et isale antud võimalus hoolitseda iga päev mitu-mitu tundi oma lapse eest ja näha tema kasvamist on tegelikult haruldane õnn, mitte õnnetus. Senini oleme mõlemad sellise elukorraldusega rahul, Axel võibolla veidi vähem, sest talle meeldiks, kui tema piimabaar 24/7 avatud oleks. Aga eks ta peab siis 19/7 variandiga läbi ajama ning ma loodan, et talle sellest mingeid eluaegseid traumasid ei jää. Ahjaa, ilmselt ei jää praegune elukorraldus igavesti kestma. Kui Javi pääseb tööle või mis praegu tõenäolisem – praktikale –, siis peame kaardid jälle ümber mängima. Elame päev korraga. Endale vabatahtlikult tekitatud tööaeg on muide uskumatult magus!
On juuli keskpaik, minu vanemapuhkuse keskpaik ja minu ainus suur kohustus on Axeli eest kõige paremal moel hoolitsemine. Tegelikkuses on asjad muidugi teistmoodi. Aegajalt "tekib" mingeid muid kohustusi (sisuliselt erinevad tõlketööd), mis on absoluutselt kahe otsaga asjad. Ühtpidi lisavad need kohustused muidu tasa ja targu omasoodu kulgevasse ellu stressi, sest on seotud tähtaegadega ning dilemmaga, kas lapsele on hea, kui ema mõned päevad "poolema" on. Teistpidi jälle... seesugune nagu ma olen - endiselt oskan ma elust kõige rohkem rõõmu tunda, kui argipäevas on tegevusi, millel on konkreetne algus, haripunkt ja lõpp. Ma ei ole veel jõudnud sellele tasemele, et öelda: vaikne kodune kulgemine ongi see, mis mind tõeliselt õnnelikuks teeb.
Nüüdseks olen jälle ülikoolis töölaua taga ja nokitsen jõudumööda oma doktoritöö kallal. Umbes neli tundi päevas viimase paari nädala jooksul. Axel on sel ajal Javi hoida. Inimesed kergitavad kulme stiilis ”miks sa selle doktoritööga ometi oma pead vaevad, kui sa oled jätkuvalt emapuhkusel ja võiksid seda nautida”. Sügavam mõte selle lausa taga on erinevatel persoonidel erinev, kes peab karjeristist rongaemaks, kes aplodeerib minu pühendumusele ja usinusele. Ma ise teen enda meelest seda, mis meie praeguses elukorralduses kõige mõistlikum ja minu vaatevinklist ka nauditavaim on. Selle asemel, et hommikust õhtuni endiselt töötu Javiga ninapidi koos olla ja tüdimusest nägelusi tekitada, võtan endale võimaluse veeta töist kvaliteetaega (rahus lugeda, mõelda, kolleegidega suhelda ja mõtteid vahetada), samal ajal kui Javile jääb võimalus veeta kvaliteetaega Axeliga. Ma tõsimeeli usun, ja Javi seejuures ka, et isale antud võimalus hoolitseda iga päev mitu-mitu tundi oma lapse eest ja näha tema kasvamist on tegelikult haruldane õnn, mitte õnnetus. Senini oleme mõlemad sellise elukorraldusega rahul, Axel võibolla veidi vähem, sest talle meeldiks, kui tema piimabaar 24/7 avatud oleks. Aga eks ta peab siis 19/7 variandiga läbi ajama ning ma loodan, et talle sellest mingeid eluaegseid traumasid ei jää. Ahjaa, ilmselt ei jää praegune elukorraldus igavesti kestma. Kui Javi pääseb tööle või mis praegu tõenäolisem – praktikale –, siis peame kaardid jälle ümber mängima. Elame päev korraga. Endale vabatahtlikult tekitatud tööaeg on muide uskumatult magus!
Comments