Oh kus see aeg kõik...

... kadund on? Ju ära sai elatud. Olime paar nädalat Hispaanjamaal ja tegime tasa sellesuvise päikesekaotuse põhjas. Madriidi hirmus leitsak hakkas just õnneks taanduma, nii et 30 ja selle ümber oli mõnusalt soe. Mõned päevad Madriidis ja siis sõitsime veel 600 km lõuna poole, Sevilla lähistele, kus elasime nädala Javi tädi Malili juures selgelt paremini kui ükskõik kus kuurortis. 100% päikest, bassein, varjulised palmipuud, võrkkiik ja lamamistoolid, eeskujulik lapsehoiuteenus, null tundi kodutöid, alati valmis külmad õlled ja hea vein ning lõpmatult mõnusad söömaajad. Selle puhkuse kulinaarseks märksõnaks sai 'mereannid'. Huvitav, kas on veel Hispaania toidulaual midagi olulist, millega mind poputatud poleks?

Enne Sevillat päevake Javi isaga Valmojado maamajas, peale Sevillat veel mõned päevad Madriidis, päevane väljasõit Novacerrado mägedesse La Granjasse ja möödas see kaks nädalat oligi. Madriid oli väiksema ja suurema pereringi keskel veedetud lõuna- ja õhtusöökide poolest intensiivne ja väsitav nagu alati. Sellegipoolest oli see vaieldamatult minu senini parim puhkus Hispaanias. Axel oli oma parimas sõiduvees, võlus kõiki ja paistis Hispaania segasummasuvila atmosfääri nautivat. Meie Javiga lasksime kõigil Axelit nautida ning varastasime endale puhkehetki.

Enne reisi olime muidugi natuke ärevil selles suhtes, kuidas Axel pikale lennureisile vastu peab. Ent igasugune ärevus osutus asjatuks. Axelit ei paistnud lendamine kui selline küll kuidagi mõjutavat. Isegi laskumised läksid vähimagi jorinata - ta kas magas või oli rinna otsas ega paistnud laskumist märkavatki. Jääb üle ainult rõõmsalt fakti konstateerida, et meie reisisell on nüüd ka lennutesti edukalt läbinud.