Asjad, mis juhtuvad siis, kui nendeks on õige aeg
Umbes tund tagasi Axeli rohelisest potist sortsu kollast vedelikku leidnud, tekkis minus rõõmus arusaamine, et mingeid asju siin elus olen ma eneselegi märkamatult päris õigesti teinud. Jutt siis eelkõige oma lapse "õige" kasvatamise juhtimisest. Mõningate muude eeskujude najal olin näinud, et lapse varane potil käima õpetamine võib muutuda väga piinarikkaks ja vähetulemuslikuks. Nii ei tekitanud ma sellest endale pikka aega mingit kohustust. Umbes poolteist kuud tagasi, enne lasteaeda minekut, hakkasin Axelit läbi mängu oma potil istuma juhatama (tavaliselt käis see koos sellega, et andsin talle samaaegselt kätte ka tema hambaharja vähese pastaga, mida ta siis pigem lutsutas) ning olin valmis selleks, et ta oma potilt mõne sekundi pärast juba kuhugi jookseb. Nii oligi. Õnneks pole Soome lasteaias seda põhimõtet, et laps peab enne aeda minekut olema mähkmevaba. Olin suhteliselt enesekindel, et lasteaias teiste laste eeskuju järgides harjub ta potil käiguga palju kiiremini ja loomulikumalt kui kodust, ning miskil hetkel annab rutiinne potil istumine ka reaalseid tulemusi. Asja võib muidugi tõlgendada ka nii, et jätsin oma töö lasteaia hoolde. Eile, peale kuuajalist praktikat, oligi Axelil lasteaias tulemus potis. Olevat olnud sellest väga üllatunud ning samal ajal ka uhke. Täna püüdsime siis esimese pissi kodus potti (õhtul enne magamaminekut). Mulle tundub olukord paljutõotav.
Teine ehk veidi "imelik" asi oli meie peres see, et Axel on üsna sündimisest saati maganud suuremalt jaolt meie voodis. Mingil perioodil, kui ta öösel palju ärkas ja sõi, siis oli see minu enda jaoks lihtsalt oluliselt inimlikum variant. Eks ma esialgu arvasin küll, et ega see nii ei jää, harjutame ühel hetkel pulkadevoodisse, aga aeg läks ja... kuni viimastel kuudel muutus öine elu juba päris tüütuks, sest Axel hakkas voodis juba nii palju ruumi võtma, et Javi pidi tihti diivanil magama. Need korrad, kui Axelit oma voodisse panna üritasime, lõppesid alati sellise reaktsiooniga, nagu oleksime teda kuhugi vangikongi aheldanud. Oli selge, et pulkadevoodi kui selline talle lihtsalt ei sobinud. Samas tundusid tavalised lastevoodid jälle nii väikesele sobimatud. Juhuslikult nägin Eestis aga ühte kasutatud voodit, millest mõistsin, et mõned lastevoodid käivad üsna lühikesse asendisse ning sellisena (umbes meetripikkusena) ulatub ka turvapiire peaaegu voodi kogupikkusesse, nii et öine voodist maha kukkumine on peaaegu võimatu. Samas aga jääb just selline väike avaus, et laps sealt vajadusel ise välja ronida suudab. Mulle tundus hetke ajel, et selline voodi võiks meie Axelile sobida. Mõned päevad tagasi saime voodi lõpuks Tamperre transporditud ning juhtus kuidagi nii, et samal ajal, kui meie Javiga voodit paigaldasime, jäi Axel juba diivanil vanaema Marta süles magama. Edasi tõstsin lapse lihtsalt tema uude voodisse ning ta magas seal ilusti kuni hommikuni. Päeva jooksul käis Axel paar korda oma uut voodit uudistamas. See paistis temas positiivseid emotsioone tekitavat. Järgmisel ööl panin Axeli magamamineku ajal konkreetselt tema uude voodisse ning ise jäin sinnasamma valvama, oma voodis olles. Nõudnud paar korda vett ning voodis paarkümmend minutit edasi-tagasi nihverdanud, jäi ta lõpuks lihtsalt magama. Ja magas magusasti hommikuni välja. Isegi nii hästi, et teda tuli lasteaeda minekuks äratada. Ülejäänud paar õhtut on kulgenud enam-vähem samamoodi. Öösel on ärganud ehk korra, et vett küsida, kuid siis jälle ilusti edasi maganud. On näha, et laps magab oma voodis paremini, kui meie omas. Ja kuigi loogiliselt võttes oleks ta oma voodis pidanud juba ammugi magama, leian ma, et võibolla ta polnud selleks varem valmis ja võibolla pulkadevoodi talle tõepoolest ei sobinud. Nii et võin öelda, et selline loomulikul teel omas rütmis kulgemine on meie perele sobinud. Ei mingit traagikat.
Kolmanda näitena tuleb meelde rinnapiimast võõrutamine. Kuigi mulle tundus vahepeal, et sellest võib tulla hirmus närvesööv tragöödia ning see oli asi, mida ma tõepoolest natuke ette põdesin, siis tegelikkuses läks kõik peaaegu valutult. Meile sobis jällegi hästi, et me ühel hetkel (kui Axel oli umbes 1 a ja 3 k vana) lõpetasin öise söötmise, kuid jätsin alles päevase söötmise (1, max 2 korda), ning siis, umbes 5 nädalat hiljem, tegin imetamisele konkreetse lõpu.
Ma ei saa öelda isegi seda, et ma oleksin kõiki neid asju niimoodi "leebe" lõpetamise või muutmise viisil endale teadvustanud ning täide viia püüdnud, kuid niimoodi on need asjad kõik kuidagi ühel päeval lihtsalt välja kukkunud ning tagantjärele võib nentida: kõik omal ajal, omas rütmis.
Teine ehk veidi "imelik" asi oli meie peres see, et Axel on üsna sündimisest saati maganud suuremalt jaolt meie voodis. Mingil perioodil, kui ta öösel palju ärkas ja sõi, siis oli see minu enda jaoks lihtsalt oluliselt inimlikum variant. Eks ma esialgu arvasin küll, et ega see nii ei jää, harjutame ühel hetkel pulkadevoodisse, aga aeg läks ja... kuni viimastel kuudel muutus öine elu juba päris tüütuks, sest Axel hakkas voodis juba nii palju ruumi võtma, et Javi pidi tihti diivanil magama. Need korrad, kui Axelit oma voodisse panna üritasime, lõppesid alati sellise reaktsiooniga, nagu oleksime teda kuhugi vangikongi aheldanud. Oli selge, et pulkadevoodi kui selline talle lihtsalt ei sobinud. Samas tundusid tavalised lastevoodid jälle nii väikesele sobimatud. Juhuslikult nägin Eestis aga ühte kasutatud voodit, millest mõistsin, et mõned lastevoodid käivad üsna lühikesse asendisse ning sellisena (umbes meetripikkusena) ulatub ka turvapiire peaaegu voodi kogupikkusesse, nii et öine voodist maha kukkumine on peaaegu võimatu. Samas aga jääb just selline väike avaus, et laps sealt vajadusel ise välja ronida suudab. Mulle tundus hetke ajel, et selline voodi võiks meie Axelile sobida. Mõned päevad tagasi saime voodi lõpuks Tamperre transporditud ning juhtus kuidagi nii, et samal ajal, kui meie Javiga voodit paigaldasime, jäi Axel juba diivanil vanaema Marta süles magama. Edasi tõstsin lapse lihtsalt tema uude voodisse ning ta magas seal ilusti kuni hommikuni. Päeva jooksul käis Axel paar korda oma uut voodit uudistamas. See paistis temas positiivseid emotsioone tekitavat. Järgmisel ööl panin Axeli magamamineku ajal konkreetselt tema uude voodisse ning ise jäin sinnasamma valvama, oma voodis olles. Nõudnud paar korda vett ning voodis paarkümmend minutit edasi-tagasi nihverdanud, jäi ta lõpuks lihtsalt magama. Ja magas magusasti hommikuni välja. Isegi nii hästi, et teda tuli lasteaeda minekuks äratada. Ülejäänud paar õhtut on kulgenud enam-vähem samamoodi. Öösel on ärganud ehk korra, et vett küsida, kuid siis jälle ilusti edasi maganud. On näha, et laps magab oma voodis paremini, kui meie omas. Ja kuigi loogiliselt võttes oleks ta oma voodis pidanud juba ammugi magama, leian ma, et võibolla ta polnud selleks varem valmis ja võibolla pulkadevoodi talle tõepoolest ei sobinud. Nii et võin öelda, et selline loomulikul teel omas rütmis kulgemine on meie perele sobinud. Ei mingit traagikat.
Kolmanda näitena tuleb meelde rinnapiimast võõrutamine. Kuigi mulle tundus vahepeal, et sellest võib tulla hirmus närvesööv tragöödia ning see oli asi, mida ma tõepoolest natuke ette põdesin, siis tegelikkuses läks kõik peaaegu valutult. Meile sobis jällegi hästi, et me ühel hetkel (kui Axel oli umbes 1 a ja 3 k vana) lõpetasin öise söötmise, kuid jätsin alles päevase söötmise (1, max 2 korda), ning siis, umbes 5 nädalat hiljem, tegin imetamisele konkreetse lõpu.
Ma ei saa öelda isegi seda, et ma oleksin kõiki neid asju niimoodi "leebe" lõpetamise või muutmise viisil endale teadvustanud ning täide viia püüdnud, kuid niimoodi on need asjad kõik kuidagi ühel päeval lihtsalt välja kukkunud ning tagantjärele võib nentida: kõik omal ajal, omas rütmis.
Comments