Septembrikuu uus ja vana
Septembrikuu on toonud natuke uut ja natuke juba tuttavat vana. Eile näiteks oli minu ja Javi esimene lastevanematekoosolek lasteaias. Mulle tundub, et meil on seal koos päris tore grupp lapsi ja nende vanemaid. 18 lapsest suurem osa on küll soomlased, kuid sellegipoolest on seal parasjagu rahvusvahelisust. Lastes on esindatud vähemalt eesti, hispaania, rumeenia, türgi, somaalia, india ja iraani verd.
Juba kaks hommikut järjest pole Axel minu lahkudes enam lasteaias üldse nutnud. Kui ta hommikusöögilauda istuma panen, põlle ette seon ja pudrukausi lähemale tõstan, siis ajab ta huuled torru, et talle musi teeksin, ja siis asub kenasti putru sööma. Äkki on ta nüüd päriselt kohanenud? Igatahes selle mõttega on palju parem tööle minna.
Täna käisime teises ultraheliuuringus. Kõhubeebiga on kõik kõige paremas korras. Kaalub momendil 440 g. Seda pidi 21. nädala kohta just parasjagu olema. Kui soo vaatamiseks läks, siis muutus ta kadedaks. Nii et arst ei julgenud kindlalt midagi öelda. Võibolla ollakse heldemad siis, kui me 30ndal nädalal (novembri alguses) uuesti ultrahelisse läheme.
Javi ema on meil parajasti külas. Axelile on see suureks rõõmuks, sest nüüd on tal mängukaaslane, kes teda kogu aeg lõbustab. Teisalt aga pole elu kunagi vaid lill. Paistab, et elu käib ikka üles-alla nagu Ameerika mägedel. Nüüd kui meie väike perekond on seilanud rahulikumasse ja leplikumasse eluperioodi, sest jälle on paigas kindlad argirutiinud, ja me oleme Soome suhtes jälle positiivsemalt meelestatud, ei jaga Marta meie tundeid. Tema positsioonilt on see ka mõistetav: mida rohkem rahul oma siinse elukorraldusega oleme meie, seda tõenäolisem on, et me ennast sügavamalt selle kohaga seome. Ja tema jaoks tähendab see võrdusmärgina aina väiksemaid šansse selleks, et liigume ühel päeval Hispaania poole. Kõigil on ebamugav. Lõpuks elab igaüks ikkagi oma elu ja vaid kord. Me ei saa elada oma elu nii, et püüda teisi õnnelikuks teha. Vist on siiski palju soovida, et teised inimesed oma sisemise ängistuse enesele hoiaksid, lühikeste kokkusaamiste ajal vaid positiivsele keskenduksid ja minu elu ei mürgitaks?
Juba kaks hommikut järjest pole Axel minu lahkudes enam lasteaias üldse nutnud. Kui ta hommikusöögilauda istuma panen, põlle ette seon ja pudrukausi lähemale tõstan, siis ajab ta huuled torru, et talle musi teeksin, ja siis asub kenasti putru sööma. Äkki on ta nüüd päriselt kohanenud? Igatahes selle mõttega on palju parem tööle minna.
Täna käisime teises ultraheliuuringus. Kõhubeebiga on kõik kõige paremas korras. Kaalub momendil 440 g. Seda pidi 21. nädala kohta just parasjagu olema. Kui soo vaatamiseks läks, siis muutus ta kadedaks. Nii et arst ei julgenud kindlalt midagi öelda. Võibolla ollakse heldemad siis, kui me 30ndal nädalal (novembri alguses) uuesti ultrahelisse läheme.
Javi ema on meil parajasti külas. Axelile on see suureks rõõmuks, sest nüüd on tal mängukaaslane, kes teda kogu aeg lõbustab. Teisalt aga pole elu kunagi vaid lill. Paistab, et elu käib ikka üles-alla nagu Ameerika mägedel. Nüüd kui meie väike perekond on seilanud rahulikumasse ja leplikumasse eluperioodi, sest jälle on paigas kindlad argirutiinud, ja me oleme Soome suhtes jälle positiivsemalt meelestatud, ei jaga Marta meie tundeid. Tema positsioonilt on see ka mõistetav: mida rohkem rahul oma siinse elukorraldusega oleme meie, seda tõenäolisem on, et me ennast sügavamalt selle kohaga seome. Ja tema jaoks tähendab see võrdusmärgina aina väiksemaid šansse selleks, et liigume ühel päeval Hispaania poole. Kõigil on ebamugav. Lõpuks elab igaüks ikkagi oma elu ja vaid kord. Me ei saa elada oma elu nii, et püüda teisi õnnelikuks teha. Vist on siiski palju soovida, et teised inimesed oma sisemise ängistuse enesele hoiaksid, lühikeste kokkusaamiste ajal vaid positiivsele keskenduksid ja minu elu ei mürgitaks?
Comments