Härra Nonii
Axel on ära õppinud ahvimise. Eile hakkas minu järel korrutama "nonii", ja siis saatiski meid terve õhtu laul "nonii-nonaa".
"Nonii" katte alla tahtsin aga kirjutada sellest, et mõnel päeval on selline tunne, et appiiiiiiiii... Appi, ma ei saa ühe lapsegagi hakkama, aga varsti on mul neid kaks ja ilmselt ma lähen hulluks või juhtub midagi muud. Sest ei ole ju ometi võimalik, et see meeleheitetunne saadab mind kõik järgevad kuud kuni sünnituseni ja siis veel paar aastat sealt edasi ning mina olen ikka mina, pealegi veel täie mõistuse juures?
Hommikud on meil üldiselt positiivsed ja enam-vähem kontrolli all. Ärkame ajavahemikus 6.40-7.00. Sööme, asjatame Axeliga, kes on tavaliselt heas tujus ja esimesest ärkamise hetkest energiat täis. Poole kaheksa aeg asub Javi kooli poole teele ja mina hakkan vaikselt enda ja Axeli hambapesu, riietamise jms-ga tegelema. 7.55 üritan olla nii kaugel, et uksest välja saada. Võtame alt hoiuruumist käru ja jalutame lasteaeda. Kui kõik enam-vähem hästi läheb, siis on mul Axel veidi enne 8.20 rõõmsalt hommikusöögilauas ja mina jõuan 8.23 bussile, et ülikooli tööle sõita. Kui ei lähe nii hästi, siis ootan järgmist bussi. Umbes kell 16 läheb Javi Axelile järgi ja mina jõuan koju 17.30. Selleks ajaks on nad Axeliga tavaliselt ka juba õuest tuppa jõudnud. Siis on paar tundi, mille me veedame kõik kolmekesi koos. Õhtusöögiga alustame ajavahemikus 19.30-20.00 ja 20.30 üritan Axeli voodisse saada. See aeg vahemikus 19.30-21 on tavaliselt see kõige väljakutseid pakkuvam, sest siis me oleme kõik juba parasjagu väsinud ning keeme igaüks omal moel üle. Uinumisega läheb tal aega ja ma pean samal ajal oma voodis pikutama ja tema magamajäämist ootama. Keskmiselt umbes kell 21 ta magab ja mul on tunnike aega, mida mingil moel iseendale pühendada. Siis on mõistlikum magama minna, et järgmine päev võimalikult rõõmsalt vastu pidada. Igas nädalas on muidugi ka erandeid, aga see on selline keskmine.
Kõlab nagu täiesti tavaline rutiinne elu, millega igaüks peaks iga kell hakkama saama. (Sest mida muud sa siis lapsevanemana ootasid, eks?) Vähemalt siis, kui oled endale selgeks teinud, et see aeg, mis sa lapsega veedad, teed sa asju nii, nagu neid koos lapsega on mõistlik teha. Näiteks arvuti on targem käeulatusest täitsa kaugel hoida, sest Axel arvab, et see peaks olema tema ainuõigus seda kruttida. Tuleb leppida sellega, et püksid ja mähkmed kistakse järjepidevalt maha ja joostakse palja tagumikuga ringi, kuigi ise on ta veidi nohune ja see ajab mind lapsevanemana närvi, et ma seda olukorda kontrollida ei saa. Tuleb leppida ka sellega, et Axeli üks lemmikmängudest on riiulilt kõik jalanõud, mütsid, sokid ja käigusolevad riided põrandale tõmmata ja ennast alatasa riietada. On naljakas ka muidugi näha seda mütsi ja kummikutega selli seal askeldamas, aga pikas perspektiivis on tohutult tüütu, et kõik need asjad vedelevad kogu aeg kusagil maas ja mina pean neid koristama. Rääkimata sellest, kui kummutisahtlist tiritakse kõik püksid põrandale ja aetakse neid üksteise otsa jalga. Rekord oli vist kuus paari ühes sääres. Millal ta ometi enda järelt koristama õpib, ah? Ja siis muidugi see tolmuimeja, mille koos kõigi oma osadega peab päevas mitu korda kapist välja kiskuma ning siis on see kogu aeg tee peal ees... sest noh meil sisuliselt puudub ju koridor. Vot sellised väikesed igapäevased tüütused, mis on teatud piirini armsad, mitte aga enam siis, kui kell on 19 ja rohkem, sa oled väsinud ja loodad samas, et see igiliikurist laps natukenegi rahuneks.
Appiiii-tunne kerkib esile siis, kui mõnikord juhtub, et tuleb oma lapsevanemakohustust palju tunde järjest üksi kanda. Toas saame me Axeliga veel hakkama, aga õues kisub keeruliseks. On siililegi selge, et mina ei saa oma seisundist lähtuvalt pakkuda talle mõningaid tegevusi, mida Javi saab. Näiteks jalgrattasõit või tema pidev kuhugi upitamine, ajutine süles vedamine või spurtimine selles suunas, kuhu ta parasjagu jälle on otsustanud plagada. Sest lõppude lõpuks kannan ma 24/7 endaga kaasas 10 lisakilo ning kui sinna otsa veel teine 10+ kilo panna, siis tuleb piir ette. Ka ei mängi pikale õues toimetamisele kaasa jahe ilm ja minu põis ja selg, mis üheskoos eelistavad pigem, et neid lisakilosid poleks ning rüht oleks sirge, kõht ei suruks siseelunditele ning olemine oleks üleüldse tubasem ja pingevabam. Ühesõnaga ma eelistan miljon korda üksi väljas jalutamas käia ning Axeli õueskäigud Javile jätta. Minu jaoks on paras väljakutse juba need 200 viimast meetrit Axeli käru hommikuti lasteaeda minnes ülesmäge lükata. Kui ma mõtlen siinkohal, et kolm kuud veel ja iga päevaga läheb füüsiliselt raskemaks, siis tuleb nutt peale. Ma ei taha!
Ja siis see teine tegelane, kes togib aina ägedamalt ja sagedamini mu kõhus ning tekitab omi rütme ja rahutust, mis ei lase mul varsti enam sügavalt magada. Õnneks öised magamised on selles mõttes veel suht-koht mugavad, et ma leian endiselt asendeid, milles valutult magada ning puhkan end füüsiliselt öösel välja. Kui välja arvata need üksikud korrad, kui Axel hilisõhtul ja öösel vett juua küsib ja ma automaadina reageerin, siis magan vahel vist isegi hommikuni ühe jutiga välja. Aga ma tean, et see lõbu on kohe-kohe möödas. Paaril viimasel ööl ärkasingi juba keset ööd ega suutnud enam pikka aega uinuda. Hommikune "ärksus ja positiivsus" on siis kohe garanteeritud. Ühesõnaga mina pole praegu ja edaspidised kuud enam oma keha peremees ja see ajab mu porisema ja torisema. Ma kahtlustan, et minu kehal lihtsalt pole seda tunded välja igiliikuri nuppu, mis järgmisteks kuudeks oleks hea sisse lülitada. Paistab, et teistel emadel on see olemas, aga minul mitte. Või olen ma lihtsalt ära hellitatud? Aga mis siis saab?!?
Reegel omaette on muidugi see, et laps tajub imehästi, kui vanemad on väsinud ja kärsitud. Siis tehakse üks lollus teise otsa, lastakse fantaasial kontrollimatult lennata. Vesi kruusist maha, piss põrandale, praeahi sisse, haaratakse midagi, millega vastu laudu ja toole taguda ning parketti auke lüüa, klõpsutatakse tuledega, tühjendatakse prügikasti põrandale... No midagi ikka ju annab iga kümnes sekund välja mõelda! Ja siis ta kurikael tajub veel väga hästi, kui viimane-viimane piir on käes, ronib sülle, teeb musi ja naeratab oma vastupandamatut naeratust. Kas nii me, vanemad, oma laste esimesed eluaastad üle elamegi?
"Nonii" katte alla tahtsin aga kirjutada sellest, et mõnel päeval on selline tunne, et appiiiiiiiii... Appi, ma ei saa ühe lapsegagi hakkama, aga varsti on mul neid kaks ja ilmselt ma lähen hulluks või juhtub midagi muud. Sest ei ole ju ometi võimalik, et see meeleheitetunne saadab mind kõik järgevad kuud kuni sünnituseni ja siis veel paar aastat sealt edasi ning mina olen ikka mina, pealegi veel täie mõistuse juures?
Hommikud on meil üldiselt positiivsed ja enam-vähem kontrolli all. Ärkame ajavahemikus 6.40-7.00. Sööme, asjatame Axeliga, kes on tavaliselt heas tujus ja esimesest ärkamise hetkest energiat täis. Poole kaheksa aeg asub Javi kooli poole teele ja mina hakkan vaikselt enda ja Axeli hambapesu, riietamise jms-ga tegelema. 7.55 üritan olla nii kaugel, et uksest välja saada. Võtame alt hoiuruumist käru ja jalutame lasteaeda. Kui kõik enam-vähem hästi läheb, siis on mul Axel veidi enne 8.20 rõõmsalt hommikusöögilauas ja mina jõuan 8.23 bussile, et ülikooli tööle sõita. Kui ei lähe nii hästi, siis ootan järgmist bussi. Umbes kell 16 läheb Javi Axelile järgi ja mina jõuan koju 17.30. Selleks ajaks on nad Axeliga tavaliselt ka juba õuest tuppa jõudnud. Siis on paar tundi, mille me veedame kõik kolmekesi koos. Õhtusöögiga alustame ajavahemikus 19.30-20.00 ja 20.30 üritan Axeli voodisse saada. See aeg vahemikus 19.30-21 on tavaliselt see kõige väljakutseid pakkuvam, sest siis me oleme kõik juba parasjagu väsinud ning keeme igaüks omal moel üle. Uinumisega läheb tal aega ja ma pean samal ajal oma voodis pikutama ja tema magamajäämist ootama. Keskmiselt umbes kell 21 ta magab ja mul on tunnike aega, mida mingil moel iseendale pühendada. Siis on mõistlikum magama minna, et järgmine päev võimalikult rõõmsalt vastu pidada. Igas nädalas on muidugi ka erandeid, aga see on selline keskmine.
Kõlab nagu täiesti tavaline rutiinne elu, millega igaüks peaks iga kell hakkama saama. (Sest mida muud sa siis lapsevanemana ootasid, eks?) Vähemalt siis, kui oled endale selgeks teinud, et see aeg, mis sa lapsega veedad, teed sa asju nii, nagu neid koos lapsega on mõistlik teha. Näiteks arvuti on targem käeulatusest täitsa kaugel hoida, sest Axel arvab, et see peaks olema tema ainuõigus seda kruttida. Tuleb leppida sellega, et püksid ja mähkmed kistakse järjepidevalt maha ja joostakse palja tagumikuga ringi, kuigi ise on ta veidi nohune ja see ajab mind lapsevanemana närvi, et ma seda olukorda kontrollida ei saa. Tuleb leppida ka sellega, et Axeli üks lemmikmängudest on riiulilt kõik jalanõud, mütsid, sokid ja käigusolevad riided põrandale tõmmata ja ennast alatasa riietada. On naljakas ka muidugi näha seda mütsi ja kummikutega selli seal askeldamas, aga pikas perspektiivis on tohutult tüütu, et kõik need asjad vedelevad kogu aeg kusagil maas ja mina pean neid koristama. Rääkimata sellest, kui kummutisahtlist tiritakse kõik püksid põrandale ja aetakse neid üksteise otsa jalga. Rekord oli vist kuus paari ühes sääres. Millal ta ometi enda järelt koristama õpib, ah? Ja siis muidugi see tolmuimeja, mille koos kõigi oma osadega peab päevas mitu korda kapist välja kiskuma ning siis on see kogu aeg tee peal ees... sest noh meil sisuliselt puudub ju koridor. Vot sellised väikesed igapäevased tüütused, mis on teatud piirini armsad, mitte aga enam siis, kui kell on 19 ja rohkem, sa oled väsinud ja loodad samas, et see igiliikurist laps natukenegi rahuneks.
Appiiii-tunne kerkib esile siis, kui mõnikord juhtub, et tuleb oma lapsevanemakohustust palju tunde järjest üksi kanda. Toas saame me Axeliga veel hakkama, aga õues kisub keeruliseks. On siililegi selge, et mina ei saa oma seisundist lähtuvalt pakkuda talle mõningaid tegevusi, mida Javi saab. Näiteks jalgrattasõit või tema pidev kuhugi upitamine, ajutine süles vedamine või spurtimine selles suunas, kuhu ta parasjagu jälle on otsustanud plagada. Sest lõppude lõpuks kannan ma 24/7 endaga kaasas 10 lisakilo ning kui sinna otsa veel teine 10+ kilo panna, siis tuleb piir ette. Ka ei mängi pikale õues toimetamisele kaasa jahe ilm ja minu põis ja selg, mis üheskoos eelistavad pigem, et neid lisakilosid poleks ning rüht oleks sirge, kõht ei suruks siseelunditele ning olemine oleks üleüldse tubasem ja pingevabam. Ühesõnaga ma eelistan miljon korda üksi väljas jalutamas käia ning Axeli õueskäigud Javile jätta. Minu jaoks on paras väljakutse juba need 200 viimast meetrit Axeli käru hommikuti lasteaeda minnes ülesmäge lükata. Kui ma mõtlen siinkohal, et kolm kuud veel ja iga päevaga läheb füüsiliselt raskemaks, siis tuleb nutt peale. Ma ei taha!
Ja siis see teine tegelane, kes togib aina ägedamalt ja sagedamini mu kõhus ning tekitab omi rütme ja rahutust, mis ei lase mul varsti enam sügavalt magada. Õnneks öised magamised on selles mõttes veel suht-koht mugavad, et ma leian endiselt asendeid, milles valutult magada ning puhkan end füüsiliselt öösel välja. Kui välja arvata need üksikud korrad, kui Axel hilisõhtul ja öösel vett juua küsib ja ma automaadina reageerin, siis magan vahel vist isegi hommikuni ühe jutiga välja. Aga ma tean, et see lõbu on kohe-kohe möödas. Paaril viimasel ööl ärkasingi juba keset ööd ega suutnud enam pikka aega uinuda. Hommikune "ärksus ja positiivsus" on siis kohe garanteeritud. Ühesõnaga mina pole praegu ja edaspidised kuud enam oma keha peremees ja see ajab mu porisema ja torisema. Ma kahtlustan, et minu kehal lihtsalt pole seda tunded välja igiliikuri nuppu, mis järgmisteks kuudeks oleks hea sisse lülitada. Paistab, et teistel emadel on see olemas, aga minul mitte. Või olen ma lihtsalt ära hellitatud? Aga mis siis saab?!?
Reegel omaette on muidugi see, et laps tajub imehästi, kui vanemad on väsinud ja kärsitud. Siis tehakse üks lollus teise otsa, lastakse fantaasial kontrollimatult lennata. Vesi kruusist maha, piss põrandale, praeahi sisse, haaratakse midagi, millega vastu laudu ja toole taguda ning parketti auke lüüa, klõpsutatakse tuledega, tühjendatakse prügikasti põrandale... No midagi ikka ju annab iga kümnes sekund välja mõelda! Ja siis ta kurikael tajub veel väga hästi, kui viimane-viimane piir on käes, ronib sülle, teeb musi ja naeratab oma vastupandamatut naeratust. Kas nii me, vanemad, oma laste esimesed eluaastad üle elamegi?
Comments