Sügis
Kas ma olen öelnud, et mulle meeldib kuldne sügis ja isegi siis, kui sajab? Viimasel ajal vist isegi eriti siis, kui on kollased-oranžid-punased lehed, kui on õhtupimedus, tänavalaternate sume valgus, mõnusalt soe ja niiske ning natuke sajab. On nii soe, et saab kõndida mantlihõlmad lahti. See on äge! Erakordsed ja meeldejäävad on muidugi ka need harvad korrad, kui näeb kogu seda värvikirevust selge kirgassinise taeva taustal, aga nii pretensioonikas ehk polegi lausa vaja olla. Kahju, et praegu on õige vähe mahti selleks, et tõmmata kummikud jalga, vihmamantel selga ning lihtsalt õhtustel tänavatel kõndida ja hetke nautida. Ma tahan, et see kõik niipea otsa ei saaks.
Tänase seisuga on veel täpselt 3 kuud meie teise lapse arvestusliku sünniajani. Ma olen raseduseelse ajaga juurde võtnud umbes 10 kilo. Samamoodi oli ka Axelit oodates. Selle vahega, et algkaalu oli siis 4 kg rohkem. Mu enesetunne on veel suurem osa ajast suurepärane. Ma ei tunne end veel liiga suure ja kohmakana, mul pole mingeid tervisevaevusi (kuigi arst arvas, et rauatablette võiks siiski iga teine päev lisaks võtta, sest hemoglobiininäit oli viimati madalapoolne), Axelit jaksan veel natuke tassida, aga pigem hoidun sellest. Vahel annab selg tunda, aga ma tean, et see on seotud eelkõige sundasenditega (nt köögis pikalt ühe koha peal seismine nõusid pestes või kartuleid koorides), ning kui ma neid väldin, siis pole häda. Kord nädalas regulaarne joogas käimine mõjub kui palsam, nii kehale kui hingele. Suur isu on tööd teha ning praegu sellest puudust pole. Sõltumata sellest, et ametlikult olen ma oktoobris-novembris töötu. Käimas on jälle üks lõputu stipendiumide- ja doktorikoolide ralli, nii nagu igal sügisel. Vahepeal tekib küll tunne, et üks kandideerimiste voor pole veel lõppenudki, kui teine juba algab, ning see on kohutavalt tüütu. Sisuline töö selle arvelt kannatab. Aga valikut siin eriti pole. 30. novembril algab dekreet, kuid ma loodan siiralt, et mul jätkub ka peale seda veel piisavalt energiat, et mitte diivanile teleka ette manduda.
Tänase seisuga on veel täpselt 3 kuud meie teise lapse arvestusliku sünniajani. Ma olen raseduseelse ajaga juurde võtnud umbes 10 kilo. Samamoodi oli ka Axelit oodates. Selle vahega, et algkaalu oli siis 4 kg rohkem. Mu enesetunne on veel suurem osa ajast suurepärane. Ma ei tunne end veel liiga suure ja kohmakana, mul pole mingeid tervisevaevusi (kuigi arst arvas, et rauatablette võiks siiski iga teine päev lisaks võtta, sest hemoglobiininäit oli viimati madalapoolne), Axelit jaksan veel natuke tassida, aga pigem hoidun sellest. Vahel annab selg tunda, aga ma tean, et see on seotud eelkõige sundasenditega (nt köögis pikalt ühe koha peal seismine nõusid pestes või kartuleid koorides), ning kui ma neid väldin, siis pole häda. Kord nädalas regulaarne joogas käimine mõjub kui palsam, nii kehale kui hingele. Suur isu on tööd teha ning praegu sellest puudust pole. Sõltumata sellest, et ametlikult olen ma oktoobris-novembris töötu. Käimas on jälle üks lõputu stipendiumide- ja doktorikoolide ralli, nii nagu igal sügisel. Vahepeal tekib küll tunne, et üks kandideerimiste voor pole veel lõppenudki, kui teine juba algab, ning see on kohutavalt tüütu. Sisuline töö selle arvelt kannatab. Aga valikut siin eriti pole. 30. novembril algab dekreet, kuid ma loodan siiralt, et mul jätkub ka peale seda veel piisavalt energiat, et mitte diivanile teleka ette manduda.
Comments