Naerupallid

Ma olin unustanud, et kui kuues elukuu jooksma hakkab, siis on käes see aeg, kui beebid täiega naeru lagistama hakkavad. Iris naerab täpselt sama moodi heleda häälega luksudes nagu Axel. Minu ja Javi jaoks pole armsamat asja maailmas, kui see naer. Iris on ilmselgelt hakanud ka Axeli tegemisi jälgima ning naerab, kui Axel temaga lollitab. Täna näiteks käis Iris vannis ja Axel hakkas vannitoas tema nägemisulatuses palli põrgatama. Iris läks kohutavalt elevile sellest, rõõmu ja kilkamist kui palju. Ja Axel läks Irise reaktsioonist muidugi veel omakorda elevile, mis kandus Irisele edasi nii, et kõõgutas veelgi enam naerda. Vett lendas igas suunas, kõik olime märjad ja õnnelikud. Nüüd on tõesti hetki, kui nad juba "mängivad" omal moel koos ja naudivad teineteise seltskonda. Esialgu küll vaid üksikuid hetki, kuid need on imelised.

Täna sai läbi Axeli esimene lasteaia-aasta. Lõpetas ta selle muidugi ulakusega, visates paar minutit enne kojuminekut ühele semule suure peotäie märga liiva krae vahele, aga eks ta sai selle andeks, nagu kõik ülejäänudki aasta jooksul (eriti aga viimastel kuudel) täide viidud pahateod. Minu veendumus selles osas, et Axelil on oma lasteaia ja kasvatajatega väga vedanud, on aasta möödudes aina kasvanud. Olen südamest tänulik. Aga Axel on oma 2 kuud suvepuhkust küll kuhjaga ära teeninud ning ma arvan, et me saame hakkama. Usun, et toredaid hetki Irise ja Axeli seltsis tuleb sel suvel rohkem, kui meeleheitehetki.