Lambaliha Pedrazas ja Rooma impeeriumi aegne Segovia

Olin eelnevast kahest maratontöönädalast ja reisist väsinud, nii et kui selgus, et me saame kl 11-ni magada, olin tänulik. Esimene hommik Madriidis oli päikest täis. Käisime duši all, Javi ema valmistas hommikusöögi. Värskelt pressitud apelsinimahl (zumo), maitsev sai ja kuivatatud sink (jamon serrano), mille imeõhukesed viilakad lõigatakse ise kodus 6-kilosest seajalast - midagi maitsvamat annab välja mõelda.
Siis tuli Igancio meile järgi ja ees ootas väljasõit Madriidist põhja suunda. Enne veel käisime ja korjasime üles saadetised, mis mingid firmad olid Ignaciole partnerlussuhete ettekäändel jõulukingiks saatnud. Muide, see on traditsioon, mis mind sügavalt hämmastas. Need ei ole nimelt lihtsad kingitused nagu pudel konjakit ja karp šokolaadi, vaid terved konjaki- ja kvaliteetveinikollektsioonid, umbes kümme 6-kilost kvaliteet-jamoni, delikatessmaiused, plaadikollektsioonid jne jne. Meeletu, millist raha Hispaania firmad jõulukinkidele kulutavad. Ja nagu mulle teada anti, on Ignacio kõigest väike tegelene. No ei kujuta ettegi, mida siis suurtele bossidele saadetakse... Siis kohtusime ühe Javi tädi perega, kes meiega koos väljasõidule tulid. Eesmärgiks oli muidugi lõunasöök erilises paigas. Täpsemalt väikeses keskaegses linnakeses Pedrazas, mida teatakse seal pakutava imemaitsva lambaliha (cordero) järgi. Kui silmad sulen, tunnen praegugi seda maitset oma suus... Minu jaoks midagi enneolematult maitsvat. Lambaliha juurde käis muidugi ohtralt veini ja isu tõstmiseks oli eelroaks supp. Seedimise parandamiseks lõpus aga kohv ja mingi kangem jook. See oli esimene suur söömaaeg suure pere keskel: Javi ema, Igancio, tädi Malili, tema mees Marido (kelle väljanägemise osas te palju ei eksi, kui Shreki ette kujutate), lapsed Charlote, Beltran ja teise tädi tütar Rachel, Javi ja mina. Lõunasöök võttis enam kui kaks tundi, see oli hispaanialikult kärarikas ja rõõmsameelne. Kära tekib sellest, et kui suur pere koos, siis tekib areneb laua umbes viis erinevat vestlust ja kui tahad oma vestlusega lõpule jõuda, siis pead paratamatult mingil hetkel volüümi juurde panema ;)
Kui kõhud täis pugitud, tegime jalutuskäigu Pedrazas ja tagasiteel Madriidi poole sõitsime Segoviast läbi. See on Rooma impeeriumi aegne linn, kuhu on koondunud äärmiselt palju vaatamisväärset: maailma vanim veetranspordisüsteem Roman Aqueduct http://www.segoviamint.org/english/segovia.htm
täiuslik loss nimega Alcazar, katedraal jpm.
Madriidi tagasi jõudnud, raputasime perekonna maha ja läksime Javiga kahekesi Madriidi kesklinna sangriat jooma. Suve järel kogesin jälle kord, kui erinev on põhja- ja lõunamaine väljaskäimise kultuur. Seal sa lähed lihtsalt välja, et sõpradega paar õlut või mõni klaas veini võtta, juurde saad tavaliselt snäkki, mida kutsutakse tapas - eri sorti olivid (aceitunas), võileivad absoluutselt kõige võimalikuga (bocadillos con jamon, lomo, queso etc), patatas bravas jne jne. Lihtsalt naudid olemist ja eesmärk pole kunagi joomine ise. Ja teine asi, mis mulle selles 6-miljoni linnas tohutult meeldib, on hästitoimiv metroosüsteem. Kella 1.30-ni hommikul võid rahumeeli väljas olla ilma kojujõudmisvõimaluste pärast muretsemata. Kui seda metrood aga ei oleks, siis oleks kaos.
Niisiis nautisime kahekesi oma kannutäit sangriat (valmistatakse tavaliselt odavast punasest veinist, sprite'st, fantast, apelisini-sidruni-aprikoosiviiludest ja jääst, aga retsepte on tohutult ja erinevaid) ja bocadillosid jamoniga ning jõudsime varahommikul õnnelikult koju.