Lõikuskuu vilju sööme kunagi hiljem

Nüüd ma siis tean, mida tähendab see, kui töö ongi sinu elu. Tean, mis tunne on, kui sinu päev näeb välja niimoodi, et hommikul lähed tööle ja õhtul koju tulles vajud põhimõtteliselt otse voodisse. Päeva jooksul on sul nii kiire olnud, et pole aega olnud seda 15 min võtta, et rahulikult lõunat süüa, vaid kugistad oma toidu kuidagi alla, vahele töömõtteid mõeldes. Ja veelgi enam - avastad, et oled pissileminekut kaks tundi edasi lükanud, sest midagi on vaja olnud enne lõpetada, siis oled oma häda unustanud, jälle midagi paaniliselt lõpetanud. Ja kogu aeg on tunne, et kuigi ma kogu aeg rabelen, on oht uppuda uute kohustuste tulva alla. Kui peale mitmeid ületöötunde ennast koju lohistad, siis üritad meeleheitlikult töömõtteid peast välja puksida, aga need kummitavad seal kõigist pingutustest hoolimata. Ja selles päevas pole tõepoolest mitte ühtegi hetke, millest saaks mõelda, et nüüd tegin ma midagi lihtsalt endale, oma tervise- ja meeleheaks. Mis veelgi hullem, iga järgmine päev tuled tööle suurema vastumeelsusega, sest juba hommikul tunned, et väsimus on nii suur, et ei jaksa, ei jaksa. Kõige selle taustal kerid salasoovi, et hea küll, see on nüüd midagi erakordset, mis jääb selle nädala kaasnähtuseks, elan selle nädala üle ja ei iial enam.

Nüüd on see nädal möödas ja ma üritan läbi mõelda, miks asjad nii kriitiliseks läksid. Ja kõige olulisem - üritan aru saada, kuidas ma peaksin edasi tegutsema, et sarnaseid situatsioone tulevikus vältida. Tahan aru saada, mida ma valesti tegin, sest iseeneslikult on selge see, et kogu tööprotsess koosneb momentidest, millesse me saame sekkuda, ja neist, mille juhtimine pole meie võimuses. Nii et millised olid siis need momendid, mille ma maha magasin ja mida paremini suunata ei osanud? Ühtlasi on see analüüsietapp, süvenemine sõltumatutesse ja sõltuvatesse muutujatesse, selle nädala kõige huvitavam osa. Sotsioloogi professionaalne kretinism :)

Aga üldiselt - peas on lootusrikkaid mõtteid tuleviku osas ning mulle tundub, et see, mida ma teen praegu, on oluline etapp minu elus. See Turku-elu on justkui mingi ühenduslüli eilse ja homse vahel. Ajutine, aga samas äärmiselt tähendusrikas periood, millest ma ammutan mingeid äärmiselt olulisi kogemusi selleks, et oma unistuste suunas liikuda. Ma ei taha seda maagilist tunnet seoses nende mõtetega ära rikkuda, hakates seda tundmust lahti seletama, aga sisetunne, et kõik, mida ma praegu teen, omab väga sügavat mõtet, on hästi valdav. Ja hästi motiveeriv! Lõikuskuu vilju süüakse ikka kunagi hiljem :)