Kassitoomel
Ma pole end pikka aega nii õnnelikuna tundnud! Aga ega ma pole Tartus ja Kassitoomel olnud ka väga ammust ajast. Mul on tunne, et vaatamata minu reeturlikkusele armastab Tartu mind endiselt. Muidu ta ju ei näitaks just neil päevil oma parimat palet. Lubas vihma ja nüüd on hoopis sinisinine taevas, aegamisi liikuvate kirmesõrnate pilvetupsudega, millest võib peaaegu läbi näha. Kõik ümberringi on nii meeletult värviline, peaaegu uskumatu, et kõik need värvid olemas on. Tuul on nii vaikne, just parasjagu selleks, et värvilised puud mõnusalt sahisema ja värvides heiklema panna, aga mitte rohkem, just täpselt parasjagu. Iga natukese aja tagant tuleb veidi suurem tuulepuhang, mis põhjustab kollaste lehtede lennu. Sel aastal on sügis lihtsalt fantastiline ja siin Tartus tuleb see tal hetkel välja kõige paremal moel. Seesugune tundmus on, et täiuslikkus on käes, enam ilusamini ei saa. Tahaks sellesse hetke pidama jääda, mitte kunagi siit välja astuda. Nii ülev ja peadpööritav tunne on. Juskui armunud oleks. Selles mõttes, et selles õnnes on kõige muu kõrval ka valu ja igatsust. Magusat.
Ma mõtlen, mis on selle magusa valu ja igatsuse taga. Vist isegi tean. See on see, et ma ei taha sellest lahti lasta. Tahan, et see hetk kestaks igavesti. Ja samas tean, et see juhtub juba homme, kui ma olen jälle teel, siit ära, teiste tegemiste juures, teadmata, millal jälle kord siia tagasi tulen. Kui ma jalutan Tartus puumajade, mõned kenasti korda kõpitsetud, teised üsna lombakad, vahel ja vaatan neid kollaseid latvu, mis kõrguvad nende majade ümber ja kohal, näen aknal istumas kellegi kassi ja vaatan läbi kellegi pitskardinate ja aknalaual lokkavate pelargooniumide, näen majade tagant paistvaid lombakaid puukuure ja korstnaist tasaselt immitsevaid suitsuviirge... Siis ma tunnen nii teravalt, et ma tahan rohkem siia kuuluda. Ma tahaks, et mul oleks päris oma aken ühes neist puumajadest ja oma puu, mille mahalangenud lehtedes sahistada. Ma kujutlen, milline oleks minu elu siin. Ma kujutan seda päris reaalsena ette. Ja siis ma tahaksin tormata ja Javile seda kõike elevusega jutustada. Kui ta oleks praegu minuga koos siin selles hetkes, kas ta mõistaks, miks ma Tartut niiväga armastan? Kas ta oleks võimeline samamoodi tundma ja kaasa mõtlema? Ja tulevikku seadma? SELLES SUUNAS seadma? Ja siis ma enam et tea. Mõte jääb kinni.
Edasi mõtlen, et ma olen tegelikult õnnelik ka selle üle, et mul on need hetked. Kuigi vaid kord aastas, on need mul olemas ja oluliseks energiaallikaks. Ja ehk ongi hea, et neid rohkem ei ole. Ehk seisnebki nende väärtus selles, et neid on nii harva ja nad on unistuste sarnased. See, mis lahutab minu elu Tartus minu sõprade omast Tartus, on distants. Distants, mis võimaldab mul Tartuga, Kassitoomega, puumajadega, sügisega seoses ainult positiivset kogeda. Seepärast, et mina olen siin, jättes teadlikult oma igapäevarutiini, mured ja rabelemised kõrvale. Kui ma elaksin siin seda elu igapäevaselt, võibolla ma jookseks ennast nii kinni, et ma ei oskaks kõike seda kübetki hinnata. Las mul siis olla minu oma illusoorne Tartu, kuhu tulles vabanevad kord aastas minu unistused ja uitmõtted. Las olla see minu rõõm ja motivatsioon.
Ja ometigi, naljakas, aga ma ei oska ennast oma Tartu fantaasiapildikestes näha kellegi kaaslasena, abikaasana, emana... Mõtlen ainsuses. Näen ennast isepäise ja üksiku hundina. Võin end ette kujutada vanadaamina, kõndimas neil tänavail ja elamas hubases puumajas, mille kamin ajab suitsu peene joana taeva poole. Kuid mitte kusagil pole pilti perekonnarituaalidest.
Ma mõtlen, mis on selle magusa valu ja igatsuse taga. Vist isegi tean. See on see, et ma ei taha sellest lahti lasta. Tahan, et see hetk kestaks igavesti. Ja samas tean, et see juhtub juba homme, kui ma olen jälle teel, siit ära, teiste tegemiste juures, teadmata, millal jälle kord siia tagasi tulen. Kui ma jalutan Tartus puumajade, mõned kenasti korda kõpitsetud, teised üsna lombakad, vahel ja vaatan neid kollaseid latvu, mis kõrguvad nende majade ümber ja kohal, näen aknal istumas kellegi kassi ja vaatan läbi kellegi pitskardinate ja aknalaual lokkavate pelargooniumide, näen majade tagant paistvaid lombakaid puukuure ja korstnaist tasaselt immitsevaid suitsuviirge... Siis ma tunnen nii teravalt, et ma tahan rohkem siia kuuluda. Ma tahaks, et mul oleks päris oma aken ühes neist puumajadest ja oma puu, mille mahalangenud lehtedes sahistada. Ma kujutlen, milline oleks minu elu siin. Ma kujutan seda päris reaalsena ette. Ja siis ma tahaksin tormata ja Javile seda kõike elevusega jutustada. Kui ta oleks praegu minuga koos siin selles hetkes, kas ta mõistaks, miks ma Tartut niiväga armastan? Kas ta oleks võimeline samamoodi tundma ja kaasa mõtlema? Ja tulevikku seadma? SELLES SUUNAS seadma? Ja siis ma enam et tea. Mõte jääb kinni.
Edasi mõtlen, et ma olen tegelikult õnnelik ka selle üle, et mul on need hetked. Kuigi vaid kord aastas, on need mul olemas ja oluliseks energiaallikaks. Ja ehk ongi hea, et neid rohkem ei ole. Ehk seisnebki nende väärtus selles, et neid on nii harva ja nad on unistuste sarnased. See, mis lahutab minu elu Tartus minu sõprade omast Tartus, on distants. Distants, mis võimaldab mul Tartuga, Kassitoomega, puumajadega, sügisega seoses ainult positiivset kogeda. Seepärast, et mina olen siin, jättes teadlikult oma igapäevarutiini, mured ja rabelemised kõrvale. Kui ma elaksin siin seda elu igapäevaselt, võibolla ma jookseks ennast nii kinni, et ma ei oskaks kõike seda kübetki hinnata. Las mul siis olla minu oma illusoorne Tartu, kuhu tulles vabanevad kord aastas minu unistused ja uitmõtted. Las olla see minu rõõm ja motivatsioon.
Ja ometigi, naljakas, aga ma ei oska ennast oma Tartu fantaasiapildikestes näha kellegi kaaslasena, abikaasana, emana... Mõtlen ainsuses. Näen ennast isepäise ja üksiku hundina. Võin end ette kujutada vanadaamina, kõndimas neil tänavail ja elamas hubases puumajas, mille kamin ajab suitsu peene joana taeva poole. Kuid mitte kusagil pole pilti perekonnarituaalidest.
Comments