Killukesi Tartust

Kui Signe mulle helistas, siis küsis ta minu rõkkamist kuuldes, miks ma nii rõõmus ja õnnelik olen. Vastasin, et mingit suurt põhjust polegi, kui siis, et olen Kassitoomel ja lihtsalt hea on olla. Hiljem ütles ta mulle, et minu läbinisti positiivne olek oligi see, miks ta otsustas, et tahab Tartusse tulla ja mind peale viie aasta möödumist üle vaadata. Mõtlesin selle üle hiljem - jah, teadmine, et sind on ees ootamas positiivne aura, on alati palju meeldivam väljakutse. Ja tagantjärele mõeldes muutub minu heameel selle üle, et Signe tuli ja oli, aina suuremaks ja suuremaks. Neid viit aastat pole üldse vahepeal olnudki. Me oleme ikka samasugused. Mõistame maailmas paljusid asju samamoodi.

Mul on hea meel Triinu ja Kaire üle. Selle üle, et nad teevad seda ja liiguvad mõlemad vapralt selles suunas, mis neile meeldib ja millest nad unistanud on. Inimesed peaksid oma unistusi järgima, mitte alla andma. Mul on väga hea meel, et minu ümber on palju sõpru, kes pole alla andnud, eluga leppinud, vaid hoiavad latti, igal oma latt muidugi, kõrgel ja arenevad. Triin on sisemiselt hästi palju kasvanud ja see oli minu jaoks väga meeldiv avastus. Mul on väga väga hea meel selle üle.

Esmaspäeval oli Jaani kirikus Merilini ja Valdeku laulatus. Jutlus pani mind kohati kulmu kergitama. Olgugi et ateist, olen ma piisavalt intelligentne ja tolerantne inimene, et kiriklikul laulatusel ka oma tera leida, aga seekord kirikuisa sõnad kohe kuidagi minu mõtetega ei haakunud... Aga mis siis sellest, pole üldsegi kellegi teise sõnu vaja, et teada - need kaks, Merilin ja Valdek, on teineteisele loodud. Ma vist ei teagi ühtegi teist nii siirast ja head paari. Mul on hea tunne, et ma sain võimaluse sellest nende jaoks nii tähtsast hetkest osa saada ning nende õnnest säravatesse silmadesse vaadata, kallistada ja õnne soovida.