Väikese inimese suured probleemid

Tööd tuleb jälle uksest ja aknast ja see tekitab paksu õhku ning sellepärast me sellest täna ei räägi. Hoopis sellest võiks rääkida, et täna sajab Turus laia valget lund ja... sellistel päevadel polegi mitte midagi muud vaja, et end maailmas õnnelikuna tunda :)

Javil on täna sünnipäev ja raske on ette kujutada, milline kingitus võiks teda sel päeval õnnelikumaks teha kui see, et jälle on lund ja saab suusaradadele. Tellimus on suurepärase ajastusega täidetud :)

Mina aga tegin iseendale eile spinninguhooaja kingituse - ostsin spetsiaalsed spinningujalatsid! Täna siis läksin suure elevusega spinningutrenni neid proovima ja nagu ikka - asjad, mis paistavad imelihtsad, on tegelikult märksa komplitseeritumad. Olen ikka vaadanud, kuidas teised trennis lups ja lups on jalatseid rattapedaalide külge kinnitavad ja niivõrd palju lihtsam tundub see võrreldes tavatossude variandiga, mida tuleb pedaalidele pinguldada ja klammerdada. Aga kui mina oma jalad uhkelt täna pedaalidele asetasin ja kergelt liigutasin, et iseeneslikku kinnitumist kogeda, siis ei tuhkagi - jalg libises pedaalil üsna vabalt edasi-tagasi. Tekkis väike hirmgi, et mida kuradit, kui see king sinna pedaalile nüüd kinni ei jää, siis võivad mu jalakesed ju trenni jooksul suurel kiirusel ka pedaalidelt maha libiseda ja murran veel oma kepsud. Mingi ime läbi siiski leidsin viimaks selle momendi, kus selle rahustava klõpsu ära tundisin. Terve trenni vältel mõnulesin oma uutes kingades ja olin ülirahul endaga, et õige ost sai tehtud. Kui trenn lõppes ja tuli rattalt maha ronida, siis aga selgus, et ma tõenäoliselt jäängi nüüd selle ratta selga kogu oma ülejäänud eluks - kingad olid justkui superatakiga pedaalide külge kinnitunud ja mitte miski nipp ega pingutus ei aidanud, et rattast irduda. Nuta või naera. Asi kiskus tragikomöödiaks ja viimaks otsustasin, et kaua ma seda publikut ikka lõbustan - nöörisin oma papud lahti, tõmbasin jalad neist välja ja hüppasin rattalt maha. Kingad jäid muidugi jonnakalt pedaalide külge. Kui venitus- ja lõdvestusharjutused läbi said ja kogu rahvas saalist lahkus, siis ei jäänud muud üle, kui treeneri juurde minna ja häbelikult abi paluda. Ei tahtnud ju oma kingi pärast üht päeva rattale ohverdada. Treenerineiu vaatas mind küll üsna segase pilguga, aga tuli ja väänas mu kingi pedaalidel omajagu, kuni need lõpuks seal lahti tulid. Siis vaatas talla alla ja küsis, kas mul kodus kuuskantkruvikeerajat on. Seletas lisaks, et need metalljublakad seal talla all peaks otse vaatama, aga minu omad on umbes 45-kraadises pöördes. Ma tahtsin küsida, et kumba ta nüüd tõenäolisemaks peab, kas seda, et need jublakad on tootmispraak või olen mina need tunnise kasutusaja järel ära nihverdanud? Kartuses viimast kuulda jätsin targu küsimata. Homme siis kuuskantkruvikeerajat otsima!

Ahjaa! Eile hispaania keele tunnis sai jälle silda visatud. Meil oli ülesanne kaardimoori mängida, tuleviku ja subjunktiivi ajavormide harjutamise eesmärgil. Lisaks tuli endale ennustatu üles kirjutada, et aasta lõppedes vaadata, kui palju kaardimoorid tõtt rääkisid ja kui palju vassisid. Minu märksõnadeks on tunnustus, raha, tervislik eluviis ja elu kui tants. Hirnusime terve tunni. Oo, keele õppimine sel viisil on lust ja lillepidu! Aga justnimelt sellesama lusti ja lillepeo puudumise tõttu otustasin vene keele juba pärast kahte tundi maha jätta. Ei istunud mulle see vanainimeste seltskond ja sealsed teemad kohe mitte. Samas nad kuramused suutsid mind üllatada - kuigi suhteliselt viletsa vene keele hääldusega, on nende grammatilised ja sõnavaralised teadmised minu omadest poole laiemad. Mida tean mina peale 12 aastat tuupimist näiteks vene keele gerundi kohta? Või kuidas peaks mulle korda minema tennisealane sõnavara? Ei-ei-ei! Mina tahan ikka mingit tavainimesele lähedasemat sõnavara õppida ja grammatika põhialuseid (nt mis on predlogateljnõi podezhi käändelõpud ja millistel juhtudel seda kasutatakse?) korrata. Ktshjortu!