Keeleaasta

Selle aasta esimesed rootsi ja hispaania keele tunnid. Rootsi keel jätkub samamoodi tasa ja targu, ilma igasuguse pingeta, kuid hästi toreda õpetaja käe all. Hispaania keele kursust vahetasin, sest sügisene kohe mitte ei istunud. Õpetaja oli muidu tore, aga õudne flegmaatik ja rääkis mehhiko hispaaniat, mis mulle üldse ei sümpatiseeri, aga veelgi hullem, et enamasti pigem soome keelt. Ka grupp oli selline üsna keskmise tasemega, suuremalt jaolt pensioniealised ja enamus eelistas ka rohkem soomet kui hispaaniat puhuda. Õnneks leidsin sealt Carita, kellega detsembris peale kursuse lõppu mitmeid kordi niisama kokku saime, Rossos veiniklaasi taga istusume ja innukalt hispaania keelt praktiseerisime. Sügisene kursus toimus muidugi ideaalses kohas - kohe minu üürika vastas üle tee. Sellest mugavusest polnud just kerge loobuda, aga keeleoskuse parandamine nõuab ohvreid :) Nii siis vaatasin mujal ringi ja leidsin rootsi keelega samas kohas pakutava hispaania keele vestluskursuse. Muu mind eriti ei huvitanud, kui et õpetaja nimi oleks hispaaniapärane - see tundus piisav garantii. Õnne oli ka nii palju, et kursus toimub kohe peale rootsi keele lõppu ja samas klassiski - nii pole vaja liigselt mööda linna ringi kapata.

Ja peale esimest tundi tulin läbi linna koju, suu kõrvuni peas. No nii tore oli seal! :) Meid oli esimeses tunnis ainult üheksa, enamus noored ja muidu särasilmsed inimesed. Kohe esimestest sekunditest, kui klassi sisenesin, oli tunne et mulle hakkab siin meeldima. Mis sa hing oskad tahta, kui soomlased on ennast enne õpetaja klassi saabumist juba nii hispaania keele õppimise lainele häälestanud, et suhtlevad üksteisega hispaania, mitte soome keeles. Lisaks teine äärmiselt positiivne uudis - õpetaja ongi pärishispaanlane, Barcelonast. Pealegi noor mees ja hästi sümpaatne. Ja nii me siis terve tunni seal vestlesime ja aeg lendas ja... Mul on tunne, et kevade lõpuks räägin ma Javiga kodus juba suuremalt jaolt hispaania, mitte inglise keelt. Kohe nii lootusrikas tunne on :) Vähemalt paar sammu edasi olen ma juba teinud - saadan sõnumeid Javile ja Caritale hispaania keeles ning julgesin Javilt paluda, et ta mulle jõulude aeg kodus käies hispaaniakeelseid raamatuid tooks (need ootavad mind nüüd Tamperes riiulil).

Homme siis veel üks hullus. Mõtlesin, et lähen vaatan ka vene keele kursuse üle. Motivatsiooniks on idee minna septembris Peterburgi ja Moskvasse. Põhjuseks muidugi Moskva maraton. Mul on nii kahju sellest, et mu kunagine korralik vene keele oskus on ligi 10-aastase praktika puudumise tõttu täiesti passiivseks kulunud. Suust ei tule enam ei A-d ega B-d. Justkui tumm - mõistan suurepäraselt, aga silpigi ei suuda lausuda. Teinekord kõnnin kodust tööle ja töölt koju ning peas keerlevad terved mitmekeelsed vestlused. Eesti keeles, inglise keeles, soome keeles, hispaania keeles, isegi vene keeles. Mõnikord ümisen mingit viisijuppi ja pikin sinna vahele suvalisi sõnu suvalises keeles. Peaasi, et kõla kokku läheks, mõte pole üldse oluline. Hästi naljakas. Aga homme ma siis võtan julguse kokku ja lähen sinna - vennasse.