Iga uue keele oskus annab uue hinge

Ja nii ongi - igal keelel on oma hing, mis ärkab selle kõnelejas. Kui kõnelen, siis olen selle hinge omanik. Nüüd viimaks olen suutnud selle mitmeid kuid mu meeli vallanud tunde sõnadesse panna. Järk-järgult olen tähele pannud, kuidas minu isiksus kogu oma väljendusviisi ja - rikkuse ning temperamendiga muutub vastavalt sellele, millist keelt räägin. Eesti keeles ei kasutaks ma iialgi teatud väljendeid, žeste ja intonatsiooni, mis käivad minu kõnega kaasas hispaania keelt rääkides. Hispaania keelega lisanduvad emotsionaalsus, äkilisus, spontaansus, kohatine familiaarsus. Vene keel jälle annab sellise sensuaalsuse ja tundesügavuse, mida eesti keelega iialgi esile ei kutsu. Soome keel on nii hillitsetud ja konkreetne; see muudab mu füüsiliselt flegmaatiliseks. Inglise keel - see on kuidagi kõige neutraalsem ja kohati pealiskaudnegi. Inglise keele roppuste lausumine ei tekita kunagi mingeid erilisi kujutluspilte ja ebamugavustunnet - need võivad mõjuda lihtsalt kui sidesõnad, ilma sügavuse ja värvikuseta. Rootsi keelega olen ma nii vähe tutvust teinud, et sellega pole veel mingit isiklikku suhet välja kujunenud.

Nii et kui ma lülitan ennast keelelt keelele, siis ma miskitmoodi kogu aeg vahetan oma isiksust. Ühest isiksusest teiseks ja sealt kolmandaks, jälle esimeseks ja... See on põnev, aga samal ajal ajab teinekord pea pööritama. Kui mõelda veel, et kuidas see siis ikkagi on, kas konkreetse keelega seotud metoodiliselt omandatud või teinekord puht juhuslikult õpitud väljendusoskused mõjutavad minu mõtlemist teatud keelekontekstis või mõjutab minu mõttemaailm seda, mida ma teatud keeles üldse väljendada suudan... Olgu sellega kuidas on, olgu minu isiksus pealegi lõhestatud, neid mitmeid hingi ei vahetaks ma mingi hinna eest ühe ja tervikliku vastu.