Töömanifest alates homsest, 05.03.2009

Eellugu: igakuine lühike kokkuvõte minu eelmise kuu töötundidest (vabadest päevadest, miinus- ja/või plusstundidest) ja tungiv soovitus, et ma ei töötaks üle normtundide ehk enam kui 7,5 h päevas. Lisaks lühike kommentaar, et võiksin püüda oma kohustusi jagada kellegi teisega ning üritada töötada need 7,5 kiiremini (=efektiivsemalt). Viimast lauset saatmas smaili. Põrgusse, küll me juba tunneme seda stiili veendunud ja 100% tõsiselt mõeldud sõnumit nende totakate smailidega mahendada püüda.

Üldiselt olin teadlik, et minu kolleegid on samalaadseid kokkuvõtteid varemgi saanud. Olin isekeskis imestanud, kuidas nad ilma suurema skandaalita nende avaldustega leppida suutsid. Ja olin taolist enesekohast teadet vargsi oodanudki. 7 töökuu möödudes siis käes! Oodatud, kuid ometigi šokeeriv. Kirjutasin vastuseks üsna krõbeda kirja, väljendasin oma teravat solvumist. Mina juba endale solki niisama pähe kallata ei luba, kui siis argumenteerigu ja pakkugu sisukaid lahendusi! Eks homme veel paista, mis sest kõigest veel saab - kas peetakse mind neurootikuks, kes kärbsest elevandi teeb, või tuleb mingi sisukam jutuajamine.

Iroonia muide selles, et oleme kogu selle aja oma Balti tiimiga püüdnud päev-päevalt edastada sõnumit, et me enam ei jõua, kohustusi on liiga palju. Meil on töölepingus ette nähtud, et päevas võib pidada kaks 15-minutilist pausi (mida võib omal vabal valikul kas kohvi, jutu, suitsu või ükskõik mille muu meeldiva abil sisustada). Lisaks on ette nähtud lõuna, millele kuluva aja peaks tööajast eraldi arvestama, aga lõunaks võib kulutada ka ühe päeva puhkepausidest, kui sellega hakkama saab. Küsimus suurele ringile: millal viimati nähti meid puhkepausi pidamas? Kas üldse kunagi on nähtud? Kui palju tuleb kuus päevi, mil saame lõunale kulutada rohkem kui 10-15 minutit? Enamasti ei saa seda endale lubada, sest kui on vajadus kindlal ajal töölt lahkuda, siis on kogu aeg kiire-kiire ja aega näpistatakse pauside arvelt.

Meie kohustuste ümberkorraldamise ümber käib jutt päevast-päeva. Fakt on see, et minu (ja kogu Balti tiimi) töökohustused on pidevas muutumises. Alates umbes veebruari algusest vastavad minu igapäevased ülesanded viimaks enam-vähem sellele, mis kirjas minu ametijuhendis, st täna olen ma 75% tõlkija ja toimetaja ning ülejäänud 25% projektikoordinaator. Mitmetel põhjustel on see tegelikult väga positiivne areng. Varem olin ma 95% projektikoordinaator ning 5% tõlkija-toimetaja, mille eest maksti viimase palka, st arvestamata tegelikku vastutuse astet. Aga... paraku need sisulised muudatused ei taga normaalset töörutiini. Liig on liig on liig. Ja sageli on mul tunne, et meil, baltidel, on kõik hunt kriimsilma üheksa ametit + oleme igapäevane tulekustutusbrigaad.

Arukad inimesed ütlevad selle peale: kui lasete endaga niimoodi toimida, siis olete nähtavasti oma lolluse ohvrid. Javi näiteks on mulle minu kurtmiste algusaegadest öelnud: ära ole loll, sinu liigset kohusetundlikkust ja pühendumist ei hinda keegi, tähele pannakse sind ainuüksi siis, kui midagi põhjalikult vussi keerad. Ei ole vaja teha rohkem, kui minimaalselt vajalik, eriti veel, kui seda mitte mingilgi viisil rahaliselt ei kompenseerita. Täna pani üks sõber mind arvutama, kui palju tasuta tööd olen ma seitsme kuu jooksul firmale kinkinud nende iga 15 minuti summana, mida ma päevas puhkepausidena ei suuda ära realiseerida. Lihtne arvutus: 30 nädalat x 5 päeva x 15 min = 37,5 tundi tasuta tööd seitsmes kuus! Ma olen kaugel sellest, et väita nagu töötaksin pelgalt raha pärast. Muide, suurema osa ajast mulle minu töö väga meeldib, eriti nüüd, kui tuuleveskitega võitlemise asemel pääsen ise palju enam tõlkima. Aga väita, et minu töö kogu selle pinge all on sisuliselt ebaefektiivne ja minu pühendumus ja pingutus on lausa ebasoovitav, see on kurjast ja paneb tegema omi järeldusi. Homme siis 7,5 tundi tööd, sh 30 min puhkust, ja aidaa!