Igapäevast rõõmu andku meile...
Igapäevast rõõmu andku meile...
Õhus on kevade hõngu. Päris esimest-esimest korda sel aastal. Tuulevarjus tänaval tööle kõndides hakkas palav ja pisarad tekkisid silmanurka, sest päike oli nii ere. Ja üldse on hästi elev olemine, sipelgad püksis. Nädalavahetus ja rong Tamperre on nüüd nii-nii lähedal, peaaegu käega katsuda. Reedeti püüan ma nüüd juba kolmesele Tampere rongile jõuda – nii on nädalavahetus vähemasti tunni jagu pikem :)
Muide, seda postitust kirjutan töö juures! Esimest korda. Ma kutsuksin seda lausa eriolukorraks, et mul on võimalus tööl oma isiklike asjadega tegeleda. Kuidagi imelik on lausa. Ma ei tea, kas nii see nüüd saabki olema, et meil on vähem tööd ja ma pääsen plaanitud ajal töölt minema ning mul on aeg inimese moodi lõunapausi pidada. Igaks juhuks ei hõiska veel. Nii lihtsalt praegu on.
Aga tõepoolest – peale seda otsust, et ma teen nädalas täpselt 37,5 tundi tööd ja ei kübetki rohkem, paistab et asi kuidagi töötabki. Bossiga sai sotid inimese moodi selgeks räägitud ja nüüd nii ongi. Mulle sobib. Talle vististi ka. Ja õhku sai puhtaks räägitud. Samas eks kõik asjad ole ikka protsess. Ma ei hakka ju väitma, et pool aastat töötasin end peaaegu lolliks, sest see kõik oli minu omast tahtest ja rumalusest. Globaalne majandussituatsioon toob meie kontorisse aina vähem ja vähem tööd. Teisalt, veebruarikuine töökohustuste ümbermängimine oli vast see kõige otsustavam lüke, mis on olnud minule isiklikult äärmiselt positiivne muudatus.
Mul on põhjust veel mõnede sündmuste üle rõõmustada: ma saan oma suvepuhkuse ajaks, mil seda soovisin, ma saan ületundide arvelt neli järjestikut vaba päeva, nii et pääseme Javiga Norrasse suusapuhkusele, ja lisaks saan veel ühe vaba reede, mis annab mulle mõnusa pika nädalavahetuse maikuu neljandal nädalal, siis kui neljapäev, 21. mai on siin nagunii riigipüha (helatorstai). Tahaks siis Eestisse. Loodetavasti Javiga koos.
Ja üsna kindel on nüüd, et Angelika ja Olev tulevad volbri aegu meile külla. Ootame mõlemad Javiga elevusega :)
Õhus on kevade hõngu. Päris esimest-esimest korda sel aastal. Tuulevarjus tänaval tööle kõndides hakkas palav ja pisarad tekkisid silmanurka, sest päike oli nii ere. Ja üldse on hästi elev olemine, sipelgad püksis. Nädalavahetus ja rong Tamperre on nüüd nii-nii lähedal, peaaegu käega katsuda. Reedeti püüan ma nüüd juba kolmesele Tampere rongile jõuda – nii on nädalavahetus vähemasti tunni jagu pikem :)
Muide, seda postitust kirjutan töö juures! Esimest korda. Ma kutsuksin seda lausa eriolukorraks, et mul on võimalus tööl oma isiklike asjadega tegeleda. Kuidagi imelik on lausa. Ma ei tea, kas nii see nüüd saabki olema, et meil on vähem tööd ja ma pääsen plaanitud ajal töölt minema ning mul on aeg inimese moodi lõunapausi pidada. Igaks juhuks ei hõiska veel. Nii lihtsalt praegu on.
Aga tõepoolest – peale seda otsust, et ma teen nädalas täpselt 37,5 tundi tööd ja ei kübetki rohkem, paistab et asi kuidagi töötabki. Bossiga sai sotid inimese moodi selgeks räägitud ja nüüd nii ongi. Mulle sobib. Talle vististi ka. Ja õhku sai puhtaks räägitud. Samas eks kõik asjad ole ikka protsess. Ma ei hakka ju väitma, et pool aastat töötasin end peaaegu lolliks, sest see kõik oli minu omast tahtest ja rumalusest. Globaalne majandussituatsioon toob meie kontorisse aina vähem ja vähem tööd. Teisalt, veebruarikuine töökohustuste ümbermängimine oli vast see kõige otsustavam lüke, mis on olnud minule isiklikult äärmiselt positiivne muudatus.
Mul on põhjust veel mõnede sündmuste üle rõõmustada: ma saan oma suvepuhkuse ajaks, mil seda soovisin, ma saan ületundide arvelt neli järjestikut vaba päeva, nii et pääseme Javiga Norrasse suusapuhkusele, ja lisaks saan veel ühe vaba reede, mis annab mulle mõnusa pika nädalavahetuse maikuu neljandal nädalal, siis kui neljapäev, 21. mai on siin nagunii riigipüha (helatorstai). Tahaks siis Eestisse. Loodetavasti Javiga koos.
Ja üsna kindel on nüüd, et Angelika ja Olev tulevad volbri aegu meile külla. Ootame mõlemad Javiga elevusega :)
Comments