Värbamise mäng

Nii raske on motiveerida end sirvima töökuulutuste lehekülgi, kui piinavat vajadust pole, ja veelgi raskem kirjutada avaldust ametikohale, mille sisu ja perspektiivid ei võta otsejoones jalust nõrgaks ja mille kohta nagunii eeldad, et sa ei kvalifitseeru oma CV põhjal mitte kuidagi. Sest et tegelikult näitab minu haridustee ülekvalifitseertust teatud ametikohtade jaoks ja minu töökogemus osutab kõigele muule kui sellele, et ma oleksin hullult sihipärane oma tegemistes. Vähemalt joonlauaga mõõtes. Ja iseennast keskmise tööandja rolli kujutades. Hullu moodi peab seletustööd tegema, et näidata, et 1+1=2, et kõiges on loogika ja järjepidevus ja kõik on eesmärgi nimel. SELLE eesmärgi nimel, mis seostub SELLE ametikohaga. Teisalt, eks see, et minu CV pole joonlauaga mõõdetav, jätab jällegi mänguruumi ja interpretatsioonivabadust. Aga eelduseks siin on see, et oleks kuulaja, kes viitsiks tõepoolest kuulata.
Värbamisel on muidugi hoopis omamoodi reeglid, kui on tutvused või kui sa tõepoolest millegagi väga tugevalt ja positiivselt massist eristud. Mina ei saa väita ei ühte ega teist (aga ma olen kindel, et minu mõlemad töökohad Soomes on seotud sellega, et ma eristusin ajas ja ruumis). Ja samas ma olen õnnelik inimene, et mul on praegu täitsa tore töö ja ei pea meeleheitlikult leppima mingi täiesti suvalise, tõenäoliselt alakvalifitseeritud töökohaga. Aga... see pole alatiseks.
Seepärast ma püüangi ennast motiveerida mõttega, et võtan seda taotlemisprotsessi kui huvitavat mängu, kus minu ülesanne on kõige arusaadavamal moel seletada, et 1+1=2, ja seletamise edukust hindan selle järgi, kui mitmel korral mind vestlusele kutsutakse. Vaatame, mis saab. Ma keeldun mõtlemast sellele, et ma olen välismaalane ja mul on "eeskujuks" sõber, kes on saatnud CV-sid ilmselt sadadele vabaks kuulutatud töökohtadele, millest võibolla kõigest 5% vaevub vastama ja talle teatama, et sorry man, sa pole see. Ma usun veel sellesse, et mul on paremad strateegiad ja rohkem õnne :)