Sõprusest

Nüüd, kui ma olen ära söönud terve pitsa ja üle poole liitri jäätist (vabandusega, et mul oli paha tuju) ning ma olen vandunud, et midagi sellist enam ei juhtu umbes kahe aasta jooksul, on juba päris inimese moodi tunne :) Ühesõnaga, tapsin paha emotsiooni hea ja paremaga ning suurimaks magustoiduks olen lubanud endale kaks järgnevat tundi oma praeguse lemmiku - Elizabeth Kostovi "The Historian"-i seltsis.

Kõigepealt aga paar sõna Lodzi reisi kohta. Viis aastat peale minu, poolakast Kasia ja leedukast Ruta esmakohtumist Tamperes kukkus nii välja, et meil kõigil õnnestus Kasia juures Lodzis kokku saada. Mingi ime see iseensest pole, pigem märk sellest, et kui midagi väga tahta, siis on see korraldatav. Seekord siis meie väikene kohtumine Poolas, 130 km Varssavist. Mitte et me vahepeal üldse näinud ei oleks. Oleme küll ja korduvalt, kuid mitte kunagi kolmekesi korraga. See pole ka lugu mingisugusest lahututamatust kolmikust, vähemasti polnud me seda varem. Rutaga sain ma tegelikult lähemalt tuttavaks alles vahetult enne seda, kui ta 2004. aasta mais Tamperes oma Erasmuse-perioodi lõpetas ja ära koju sõitis. Meist said sõbrad alles hiljem, kui meie kontakt üllatuslikult edasi kestis ja me üksteist paremini tundma õppisime. Praegu võin öelda, et Ruta on Kasia kõrval teine inimene, keda ma sellest eluperioodist kaheldamatult oma sõbraks või nimetada. Ja peale üle-eelmist nädalavahetust tajun seda kuidagi veelgi kindlamini. Viis aastat on pikk aeg, kui oled kahekümnendates. Šansid selleks, et me selle aja möödudes üksteisest päris mööda oleksime kasvanud, on ikkagi väga suured. Meiega läks aga hoopis vastupidi. Aina olulisemana tundub see, et me üksteisel olemas oleme. Just sellistena, nagu me oleme. See on tegelikult hästi huvitav, kuidas me viie aastaga tükk tüki haaval üksteisele lahti koorume ja samal ajal mitmepalgelisemaks ja huvitavamaks muutume. Me oleme nii paljudes aspektides täiesti erinevad, kasutame elus edasi jõudmiseks erinevaid strateegijaid, aga samas põhiväärtused on ilmselt samasugused. Kuidas me muidu üksteist austuse ja imetlusega kuulata viitsiksime ja üksteise läbielamistele kaasa jaksaksime elada? Tunnetasime ja tunnistasime kõik, et see kohtumine osutus palju olulisemaks, kui oskasime ette kujutada, sest lisaks kõigile toredatele meenutustele ja vahetpidamata naeru lõkerdamisele saime üksteisest uskumatult palju energiat ja insipiratsiooni.

Võibolla ühel teisel päeval räägin ma viimaks ka sellest kapsapirukavargusest ja Poola imelikest spadest ja siilipeade bandest, keskmisest poola naisest, mahlaõllest, korvpalluritest ja paljust muust, aga praegu võidavad Kostova vampiirid.