Põhjamaade Veneetsias 11.-14.10

Ma ei tea, kui palju on minuealisi eestlasi, kes pole Peterburis käinud, aga mina võin nüüd lõpuks ometi öelda, et käidud, oldud, nähtud ning ma olen millegi võrra rikkam. Kuigi mulle hakkas juba tunduma, et see reis lükkub ajapuudusel vaatamata viisa olemasolule kaugemasse tulevikku, läks lõpuks ikkagi nii, et minek sai paari päeva jooksul järsku otsustatud ja reisiplaanid spontaanselt paika sätitud. Reisikaaslast ei leidunud, aga ma teadsin, et mul on Peterburis vana hea tuttav öömaja pakkumas. Nii oli hea ja turvaline minna, olgugi et reisi ettevalmistustöö jäi absoluutselt tegemata (aga millal ma enne olen reisiks ette valmistanud, eksole?!). Aga oh kuidas mulle meeldis see tunne, et ma suudan endiselt spontaanselt ja sõltmatult reisida!

Leidsin, et Soomest on kõige soodsam ja stressivabam (eriti arvestades mu praegust olukorda) minna laevaga. St Petersline'i laev sõidab kl 19 Helsingist välja, seal saab kajutis terve öö mõnusalt magada ja välja puhata, ning kl 9.30 oled kenasti Peterburis, et oma päeva värskena alustada. Esmaspäeva õhtul alustasin oma teekonda, teisipäeva hommikul olin kohal ning ees ootas pea 4 päeva Peterburis ekskurseerimist.

Mu venelannast tuttav Nataša elab õnneks kesklinnas, nii oli logistika Peterburis ka üsna lihtne. Peamised vaatamisväärsused olid tema juurest vaid kahe metroopeatuse kaugusel ja alternatiivina võis seda teekonda ka jalutades läbida. Kuna Nataša on vahepeal 9-kuuse Martini emaks saanud ja see seab talle liikumispiirid, siis ekskurseerisin ma Peterburis omapäi. Kuigi Peterburg oli sügiseselt lehekirev ja veel üsna soe, ilma ometigi eriti valida ei saanud. Tuli leppida sellega, et suuremalt jaolt oli pilvine ja hooti tibutas vihma, kuid kirsiks tordil oli ka üks kaunis päikseline hommikupoolik ja aeg-ajalt murdis päike pilvedest läbi. Noh, põhjamaade sügis :)

Teisipäeva vihmasajusse sobis ideaalselt Ermitaaž (mis on tudengikaardi omanikele tasuta, muide!) ja pikad jalutuskäigud mööda Moika jõge Nataša poolt linnasüdamesse ja tagasi. Kolmapäeval Fontanka äärsed vaated, kõikvõimalikud sillad, katedraalid ja Nevski prospekt. Sai ühe kohaliku võhivõõra mehega pikalt Fontanka ääres juttu puhutud ja ilmaelu üle arutatud, Stalovaja keti sööklas kohalike kombel kõhtu kinnitatud (seenesupp, kapsapirukas, sõrnikud hapukoorega, tee suhkru ja sidruniga, napoleoni tort) ja vihmahoogude ajal raamatupoodides ning kuulsas Gostinnõi Dvori kaubahoovis uudistatud. Muuseas, minu soovitus eestlastele oleks süüa just nendes moderniseeritud sööklakettides (Stalovaja, Tchainaja loška, Teremok jm), kus toit on soodne ja tuttav, mitte aga lääne turistile turustatavates moodsates iseloomututes ja kallites pastarestoranides. Neljapäeval sõitsin rongiga Petrodvoretsi ehk Peeter I kunagisse Versailles'i eeskujul ehitatud residentsi (no teate küll, kus need kuulsad purskkaevud on) ning pärastlõunal võtsin süstemaatiliselt jalgsi läbi nii Petrogradskaja kui ka Primorskaja "saared" ühes nende tähtsaimate vaatamisväärsustega. Päeva lõpuks veel Nevski prospekti algus ja kuulus Puškiniga seotud Literaturnoe Kafe (pettumus - nii et jätke vahele). Kui ma viimaks õhtupimedas Nataša juurde jõudsin, oli viimane juba muretsema hakanud, et ma olen ehk kuskil hukka saanud :)

Ma ei tea, kui palju kilomeetreid ma nende kolme päeva jooksul läbisin, kuid mu vaene keha ütles, et kümneid, ja reede hommikul oli ühel varbal ka selline vill, et minu patseerimised viimasel päeval piirdusid Nataša ja tema sõbranna seltsis kohalikus pargis titekäru lükkamisega ning lobisemisega köögilaua ääres (seda kõike eesti keeles, sest nii Nataša kui ta sõbranna on suured eesti keele fännid ja Nataša soomlasest mees puhub eesti keelt niikuinii). Tänu sellele, et ma ekskurseerisin üksi, nägin ma ilmselt Peterburi maksimaalselt ning tegelikult ei jäänudki miski muu kripeldama, kui et oleks olnud see viimane päikeseline hommik, et istuda veetaksos ja kurseerida kanalitel, et saada kätte need veelt maa poole idüllilised vaated, teisest perspektiivist.

Lisaks uhkele arhitektuurile meeldis mulle Peterburis see kodune mugav tunne, mille ma seal imekiirelt kätte sain. Ma ei tea, kas see juhtub Peterburis kõigi inimestega, kes tulevad sinna sovjetipärand tagataskus, kuid mina kohandusin äärmiselt kiiresti. Ma sain selle linna loogikast aru, ma suhtlesin inimestega ilma igasuguse tõrketa vene keeles, ma sõin toitu, mida kohalikud söövad ja mis on mulle kultuuriliselt ja maitseelamuslikult tuttav (ja mis tõi tihti esile nostalgilisi tundeid, sest ma polnud seda aastaid söönud), ma tajusin nende inimeste mõttemaalima, kelle keskel ma liikusin. Ma olin uudishimulik turist, aga samas nagu polnud ka.

Peterburist ära sõitsin Simple Expressi bussiga Eesti kaudu. Kuigi ma olin Venemaa teede kohta igasugu õuduslugusid kuulnud, oli ikkagi raske uskuda, et isegi Peterburi-Tallinna maantee kui lühim ühendus läänega võib nii auklik olla. No kuulge, ainult 100 km niivõrd tiheda liiklusega maanteed Narvani. Võiks ju midagi ette võtta? Ja piirületus on meiesugustele hellikutele ikka ebamugavus omaette, kuigi ma seda Narva-Ivangorodi vahel juba mitmeid kordi praktiseerinud olen. Eks ma natsa põdesin ka, et äkki hakkavad piiril norima, et minu Venemaal viibimine üle kolme päeva läks, kuid ma polnud ennast politseijaoskonnas registreerinud, nagu reeglid nõuavad. Õnneks ei juhtunud midagi kohutavat, tolliametnikul oli hea tuju vististi.

Igal juhul nüüd tahaks juba kuskile ekstreemsemale Venemaale - Moskva, Baikal, Vladivostok.

Millega seoses meenub see vene raadiohitt:

Под перестук колёс городки проплывают мимо,
До хрипоты, до слёз всё здесь привычно и любимо,
Всё здесь любимо – до хрипоты, до слёз…

Припев:
Москва – Владивосток
И обратно,
Где запад, где восток –
Непонятно,
Где север, а где юг,
Да и ладно –
Здесь родина моя вокруг…
Москва – Владивосток -
Всё знакомо,
И на душе восторг –
я дома,
Здесь каждый дорог мне уголок –
Москва – Владивосток…

Тундра, тайга, поля, люди хорошие, простые
Это моя земля, это моя, моя Россия,
Это Россия, это моя земля…

Припев.

Это Россия, это моя земля…

Припев.

Москва – Владивосток, Москва – Владивосток,
Москва – Владивосток.

/Михаил Шуфутинский, „Москва-Владивосток“/