Kodune kolmapäevak
Peale eilset töist eneseületamist - 300-leheküljelise välitööpäeviku revideerimisega lõpulejõudmine ja järjekordse stipendiumitaotluse teelesaatmine - luban endale koduse kolmapäeva. Tegelikult tuleks küll ausalt üles tunnistada, et plaan nägi ette veeta tänane päev Jyväskyläs doktorantide töötoas, kuid eile õhtul enne uinumist sai selgeks, et sinna sõidust on mulle kujunenud eesmärk omaette, mida see kohe mitte ei peaks olema. Seda enam, et ma olin ette veendunud (arvestades teiste kohalviibijate erialaspetsiifikat), et ürituse kasutegur saab minu seisukohast olla null. Pealegi - tulevased emad peaksid ennast säästma ja pühenduma võimaluse piires ainult meeldivatele ettevõtmistele :)
Ma olen seda juba varasemaltki maininud, et ma pooldaks väga üleüldist elukorraldust, mis näeks ette kolmapäeva puhkepäevana. Enamus inimesi vihkab esmaspäevi ja ootab palavalt reedeid, elades nõnda vihkamisest pääsemistundesse. Nii ei peaks olema. Kui meil oleks 2-päevased töörütmid, siis me ei väsiks ja jaksaks alati puhanuna tööle minna ja nende nelja päevaga energiliselt samavõrra teha, kui viispäevakuid punnitada. Las mul olla mu usk :)
Mis ma siis täna mõnusat teinud olen? Alustasin ja aegajalt jätkan oma päeva, lugedes ilmselt esimest eestikeelset tõelist antropoloogilist monograafiat ehk Aet Annisti "Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas". Algus on meeldiv ja paljutõotav. Kuue aasta möödudes said meie elutoa akende ette esimest korda kardinad. Peab küll möönma, et Javi nende vajalikkuses veenmiseks pidin ma teda ikka pikka aega töötlema, aga juba ta mokaotsast tunnistas, et sai vist parem jah... :) No ja siis sain ma mahti kirjutada oma blogi, mis on vahepeal täitsa vaeslapse moodi hüljatud.
PS. Kui umbes kolm nädalat tagasi tundsin ma oma kõhus kummalisi aistinguid, mida ma suutsin kirjeldada nii, justkui kõditaks keegi mind aegajalt õrnalt sulega või puudutaks mind imepisikese kala uimeripsutus, siis viimasel 3-4 päeval olen ma tundnud õrna põtkimist :)
Ma olen seda juba varasemaltki maininud, et ma pooldaks väga üleüldist elukorraldust, mis näeks ette kolmapäeva puhkepäevana. Enamus inimesi vihkab esmaspäevi ja ootab palavalt reedeid, elades nõnda vihkamisest pääsemistundesse. Nii ei peaks olema. Kui meil oleks 2-päevased töörütmid, siis me ei väsiks ja jaksaks alati puhanuna tööle minna ja nende nelja päevaga energiliselt samavõrra teha, kui viispäevakuid punnitada. Las mul olla mu usk :)
Mis ma siis täna mõnusat teinud olen? Alustasin ja aegajalt jätkan oma päeva, lugedes ilmselt esimest eestikeelset tõelist antropoloogilist monograafiat ehk Aet Annisti "Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas". Algus on meeldiv ja paljutõotav. Kuue aasta möödudes said meie elutoa akende ette esimest korda kardinad. Peab küll möönma, et Javi nende vajalikkuses veenmiseks pidin ma teda ikka pikka aega töötlema, aga juba ta mokaotsast tunnistas, et sai vist parem jah... :) No ja siis sain ma mahti kirjutada oma blogi, mis on vahepeal täitsa vaeslapse moodi hüljatud.
PS. Kui umbes kolm nädalat tagasi tundsin ma oma kõhus kummalisi aistinguid, mida ma suutsin kirjeldada nii, justkui kõditaks keegi mind aegajalt õrnalt sulega või puudutaks mind imepisikese kala uimeripsutus, siis viimasel 3-4 päeval olen ma tundnud õrna põtkimist :)
Comments