Meie köök
Erinevad antropoloogilised tekstid, mida ma praegu läbi töötan, on mind mõtlema pannud toitumise praktikatele ja toidukultuurile meie oma peres. Mult on sageli küsitud, mida te sööte seal võõral maal multikultuurses peres? Mul on üksjagu keeruline olnud sellele vastata, sest toit ja söömine on meil pidevas muutumises. Kõige täpsemalt vast võiks määratleda selle nii, et me kujundame läbi kahe inimese kultuuriliste harjumuste, igapäevaste kompromisside, aegajaliste avastuste ja vahel esile tõusvate võitlushetkede mingit oma toidukultuuri, mis, mulle tundub, ei ole kuskilt otsast valmis, vaid kogu aeg töö all.
Kõige aluseks on see, et me mõlemad hindame kodus valmistatud naturaalsetest toiduainetest valmistatud toitu. Siin on praktiliselt ainus erand üks Lidlis müüdav pitsa, mis meil on kodus mõneks eriti näljaseks ja kriitiliseks eluhetkeks sügavkülmas alati olemas. Nii et hommiku- ja õhtusöögid sööme me pea eranditult kodus ning tihtipeale on minul ka lõuna kodust kaasa võetud. See tähendab, et me ei pääse mitte kuidagi toiduvalmistamisest.
Teiseks meie toidukultuuri alustalaks on võrdväärne paarisuhe, mis tähendab, et mina ja Javi pühendame köögis askeldamisele enam-vähem ühepalju aega. Või õigemini rohkem aega pühendab üsna loomulikult, vastuvaidlemata see, kes veedab parasjagu rohkem aega kodus. Praegu, kui Javi on töötu, siis tema. Ja tulenevalt sellest, kes toimetab köögis, on eri aegadel ka sellel inimesel rohkem võimu otsustada, mida me sööme.
Veel üks jõujoon, mis meie toitumisvalikud defineerib, on puhtpraktiline otsus, kes teeb ostud. Alates sellest ajast, kui meil on auto, ja lähtuvalt sellest, et mina ikka veel autot ei kasuta, on Javi see, kes enamasti nädala ostud teeb. Või siis teeme me koos, kui õnnestub sättida nii, et me leiame ühise aja. Aegadel, kui ostud on Javi õlul, on minul menüü mõjutamisvõimalust niipalju, kuivõrd ma näitan üles initsiatiivi minna ja kirjutada soovitud toiduaineid ostunimekirja. Javi sugusel organiseeritud inimesel on ostunimekiri kogu aeg olemas, nii et teoreetiliselt on mul võimalus osaleda, aga praktiliselt ma tihti ei viitsi. Nii et tuleb tunnistada, et suurmalt jaolt on Javi meie kodu „toiduvalvur“ (lugege Brian Wansinki raamatut „Arutu söömine“, siis avaldub see mõiste paremini) ja minul tuleb tihtipeale hakkama saada ainetega, mis meil kodus leiduvad. Õnneks on ajapikku külmkapi põhivarustusse tee leidnud ka need toiduained, millele Javi varem mingit tähelepanu poleks osutanud.
Väheoluline pole ka moment, et meil on pea alati köögikapist võtta midagi hispaaniapärast, sest Javi perekond kannab selle eest südamega hoolt, ja natuke vähem eestipärast, sest toiduained, mida ma/me Eestist toome või tahaksime tuua, on tavaliselt lühema säilivusajaga ja raskemini transporditavad. Aga hispaania lihatooted (jamón, fuet, chorizo, lomo) ja konserveeritud mereannid (mejillones, berberechos), juust, vein ja kuivained (lentejas, garbanzos) ning konserveeritud pajaroog favada säilivad kõik kuid. Niisiis on suuremat osa neist meil kodus alati saadaval kuni järgmise varustusreisini. Ja vahetevahel on meil ka Hispaania oliivikülast toodud oliive, mis pole konservpakendites masstoodang. Neid ei jätku kuigi kauaks. Eestist toome me hooajati koduseid aiasaadusi ja hoidiseid, musta vormileiba (Javi eriline lemmik on Eesti Pagari must vormileib), Merevaiku, naturaalset sinki, naturaalset sealiha, vahel Kalevi šokolaadi, millest vaid viimane kuigivõrd säilib.
Javi armastab kokata toite, millesse läheb vähe erinevaid toiduaineid ja mis valmivad ühes potis/ühel pannil ning mille valmistamisaeg on kas suhteliselt kiire, või võib need pikaks ajaks tähelepanuta podisema jätta. Siia kvalifitseeruvad pastad (mida ta teeb reeglina tomatikastmega), hispaania omlett (kartul+muna+sibul on põhilised koostisained), mehhiko burritos (millele ta teeb hakkliha-tomatikastmetäidise), ahjus küpsetatud lõhe ja hispaania läätsede, ubade ja kikerhernestega pajaroad (lentejas, fabada, cocido). Kui on midagi eriti kiiret ja laiska vaja meisterdada, siis võetakse ette toorsalat (tomat+kurk+(jää)salat+sibul+(oliivid)+(porgand)+(paprika)+(tuunikala) või mingi kombinatsioon neist, mis segatakse kindlasti ainult ja ainult oliiviõli ja näpuotsatäie soolaga) või teise hea alternatiivina embutidos. Viimaseks on vaja värsket saiabatooni või ahjus soojaks aetud eelküpsetatud saia ning sinna juurde lõigatakse ohtralt hispaania lihatooteid (nt jamón, fuet) ja juuste. Vahel avatakse ka konserveeritud rannakarbid (mejillones) või südakarbid (berberechos). Ja muidugi armastab Javi erilisematel päevadel kas enne lõuna- või õhtusööki hispaaniapäraseid söögiisutõstjaid (aperitivos) nagu oliivid, marineeritud kurgid jms. Javi hommikusöögieri (tavaliselt kas laupäeval või pühapäeval ainult) on ahjus soojendatud eelküpsetatud sai tsipakese (või siis tema enda puhul ohtra) oliiviõliga ning sinna peale kena tükk jamóni. Või siis teise variandina tõmbab ta saia krõbeda osa korralikult küüslauguga üle ja sinna otsa lähevad oliiviõli, korralik tomatilõik ja lehtsalat. Aegajalt kõrvale veel värskelt pressitud apelsini- või porgandi-õuna mahla. Ahjaa! Kuidas ma saaksin ometi unustada Javi spetsialiteedi külalistele – fondüü! Kuna me ei tee ei šokolaadi- ega juustufondüüd, sest keegi ei viitsi pärast fondüüpoti küürimisega roppu vaeva näha, siis tegelikult piirdub Javi töö tema fondüü juures vaid liha tükeldamise ning õli eelkuumutamisega. Liha küpsetamise eest fondüüpotis vastutab igaüks juba ise :) Kui Javi oleks meie pere ainus kokk, siis suurelt osalt selline meie menüü olekski. Ilmselt oleks tema menüüs veel oluliselt rohkem liha, mida ta lihtsalt pannil praeks, või poolfabrikaadist tulised kanatiivad, mille ta ahju viskaks, kuid kuna mina ei taha, siis peab ta lihaga suhteliselt piiri. Ja kui ma teda ei pidurdaks, siis oleks meie toitudes veel palju enam küüslauku, kui seda juba praegu on. Sest hispaanlased ilma küüslauguta ei saa. Ma ei imestaks, kui leiaks seda ka koogi seest. Viimasel ajal on ta küll omandanud minu pealekäimisel (kuna ma vigisesin, et menüü peaks rohkem varieeruma) oma emalt veel mõned hispaaniapäraste toitude retseptid, kuid neid teen peamiselt mina, mitte Javi.
Mina olen meie peres jälle rohkem see, kes teeb süüa siis, kui saab teha midagi uut ja rohkem aega ja vaeva nõudvamat. Tihti midagi, mille jaoks peab retsepti välja otsima ja natuke eksperimenteerima. Näiteks ma hiilin mööda pastast tomatikastmega, selle asemel teen ma seda koorekastmega, kuhu lisan sinihallitusjuustu, tšillit jm veidi põnevamat. Mulle meeldivad värvilised wok-road, muhedad risottod ja kõikvõimalikud soolased ja magusad pirukad. Pirukat teeks ma igal nädalal vähemalt korra, aga eksperimenteerimisega tuleb siin natuke ettevaatlik olla, sest Javile päris iga pirukas ei meeldi. Kriteerium igasuguse küpsetise puhul näib tema puhul olevat see, et mida mahlasem, seda parem. Kui midagi jääb kuivapoolseks, siis ei sobi. Kusjuures, mis minule on krõbe, on temale kuiv. Mina olen meie peres ainus, kes paneb aegajalt rõhku suppidele. Ma teen ka kartuliputru, keedan riisi ja kartulit. Mingitel eriharvadel juhtudel, kui Javi ära on olnud ja ma olen koduigatsust tundnud, olen ma teinud maksakastet ja kapsa-hakklihahautist. Korra-kaks sai ka lumepallisuppi tehtud ja see Javile meeldis, samas kissell mitte. Aga magustoidud meie tavapärasesse menüüsse üldse ei kuulu, sest Javi pole suurem magusasõber, ja kui ma teen, siis ma pean suurema osa tehtust ise nahka pistma. Mis pole üldse hea. Nii et kui kokku võtta, siis minu ampluaasse kuulub keetmine-küpsetamine ja Javile eelkõige praadimine.
Meie varsti 7-aastase kooselu jooksul oleme me paratamatult üksteise maitsemeeli muutnud ja kohandunud toiduainete ja kombinatsioonidega, mis varem tundusid võimatud. Minu suurim läbimurre on see, et Javi armastab nüüd musta vormileiba, mida ta varem isegi maitsnud poleks. Teised Javi perekonnaliikmed peavad musta leiba senini mingiks jõleduseks. Ja siis olen ma täheldanud, et talle võib teatud kujul sisse sööta ka kapsast, mida ta varem jälestas. Veel muidugi kohupiim, mis on tema arvates maitsev näiteks kohupiimakreemi sees (eriti kui see on kodus ohtra vahukoorega tehtud ja moosi otsa pistetud) ja mõnes koogis. Kui varem oli Javi jaoks kummaline, et eestlase põhitoit hommikul on võileib juustu, singi, tomati ja kurgiga, siis nüüd teeb ta seda ise. Edu pole ma saavutanud vähemalt selle rea toiduainete puhul: pudrud, punapeet, heeringas, rabarber, maks. Neid peab ta siiamaani jäledusteks. Aga mulle tundub, et neid põlgavad ka mitmed eestlased. Ja hapukoor, majonees ja äädikas on ka toitudest parem välja jätta. Ainus äädikaga aktsepteeritav asi on millegipärast marineeritud kurgid.
Mina jälle protesteerin selle vastu, kui igas teises toidus kasutatakse tomatikastet. Tegelikult ma armastan tomateid vägagi ja tomatikaste on aeg-ajalt maitsev, aga ma ei taha seda igal pool ja igas vormis. Ka armastan ma küüslauku, kuid mitte meeletus koguses ja kõikjal. Ning kuigi ma maisi peale just ei sure, oleks minu maailm ikka sama tore, kui seda maisi siin maa peal ka üldse pole. Sama käib rooskapsa ja suurema osa liha kohta, mis on ülekäe või igavalt valmistatud.
Vot siis selline paras kompott valitseb meie köögis. Igav meil juba ei hakka :)
Kõige aluseks on see, et me mõlemad hindame kodus valmistatud naturaalsetest toiduainetest valmistatud toitu. Siin on praktiliselt ainus erand üks Lidlis müüdav pitsa, mis meil on kodus mõneks eriti näljaseks ja kriitiliseks eluhetkeks sügavkülmas alati olemas. Nii et hommiku- ja õhtusöögid sööme me pea eranditult kodus ning tihtipeale on minul ka lõuna kodust kaasa võetud. See tähendab, et me ei pääse mitte kuidagi toiduvalmistamisest.
Teiseks meie toidukultuuri alustalaks on võrdväärne paarisuhe, mis tähendab, et mina ja Javi pühendame köögis askeldamisele enam-vähem ühepalju aega. Või õigemini rohkem aega pühendab üsna loomulikult, vastuvaidlemata see, kes veedab parasjagu rohkem aega kodus. Praegu, kui Javi on töötu, siis tema. Ja tulenevalt sellest, kes toimetab köögis, on eri aegadel ka sellel inimesel rohkem võimu otsustada, mida me sööme.
Veel üks jõujoon, mis meie toitumisvalikud defineerib, on puhtpraktiline otsus, kes teeb ostud. Alates sellest ajast, kui meil on auto, ja lähtuvalt sellest, et mina ikka veel autot ei kasuta, on Javi see, kes enamasti nädala ostud teeb. Või siis teeme me koos, kui õnnestub sättida nii, et me leiame ühise aja. Aegadel, kui ostud on Javi õlul, on minul menüü mõjutamisvõimalust niipalju, kuivõrd ma näitan üles initsiatiivi minna ja kirjutada soovitud toiduaineid ostunimekirja. Javi sugusel organiseeritud inimesel on ostunimekiri kogu aeg olemas, nii et teoreetiliselt on mul võimalus osaleda, aga praktiliselt ma tihti ei viitsi. Nii et tuleb tunnistada, et suurmalt jaolt on Javi meie kodu „toiduvalvur“ (lugege Brian Wansinki raamatut „Arutu söömine“, siis avaldub see mõiste paremini) ja minul tuleb tihtipeale hakkama saada ainetega, mis meil kodus leiduvad. Õnneks on ajapikku külmkapi põhivarustusse tee leidnud ka need toiduained, millele Javi varem mingit tähelepanu poleks osutanud.
Väheoluline pole ka moment, et meil on pea alati köögikapist võtta midagi hispaaniapärast, sest Javi perekond kannab selle eest südamega hoolt, ja natuke vähem eestipärast, sest toiduained, mida ma/me Eestist toome või tahaksime tuua, on tavaliselt lühema säilivusajaga ja raskemini transporditavad. Aga hispaania lihatooted (jamón, fuet, chorizo, lomo) ja konserveeritud mereannid (mejillones, berberechos), juust, vein ja kuivained (lentejas, garbanzos) ning konserveeritud pajaroog favada säilivad kõik kuid. Niisiis on suuremat osa neist meil kodus alati saadaval kuni järgmise varustusreisini. Ja vahetevahel on meil ka Hispaania oliivikülast toodud oliive, mis pole konservpakendites masstoodang. Neid ei jätku kuigi kauaks. Eestist toome me hooajati koduseid aiasaadusi ja hoidiseid, musta vormileiba (Javi eriline lemmik on Eesti Pagari must vormileib), Merevaiku, naturaalset sinki, naturaalset sealiha, vahel Kalevi šokolaadi, millest vaid viimane kuigivõrd säilib.
Javi armastab kokata toite, millesse läheb vähe erinevaid toiduaineid ja mis valmivad ühes potis/ühel pannil ning mille valmistamisaeg on kas suhteliselt kiire, või võib need pikaks ajaks tähelepanuta podisema jätta. Siia kvalifitseeruvad pastad (mida ta teeb reeglina tomatikastmega), hispaania omlett (kartul+muna+sibul on põhilised koostisained), mehhiko burritos (millele ta teeb hakkliha-tomatikastmetäidise), ahjus küpsetatud lõhe ja hispaania läätsede, ubade ja kikerhernestega pajaroad (lentejas, fabada, cocido). Kui on midagi eriti kiiret ja laiska vaja meisterdada, siis võetakse ette toorsalat (tomat+kurk+(jää)salat+sibul+(oliivid)+(porgand)+(paprika)+(tuunikala) või mingi kombinatsioon neist, mis segatakse kindlasti ainult ja ainult oliiviõli ja näpuotsatäie soolaga) või teise hea alternatiivina embutidos. Viimaseks on vaja värsket saiabatooni või ahjus soojaks aetud eelküpsetatud saia ning sinna juurde lõigatakse ohtralt hispaania lihatooteid (nt jamón, fuet) ja juuste. Vahel avatakse ka konserveeritud rannakarbid (mejillones) või südakarbid (berberechos). Ja muidugi armastab Javi erilisematel päevadel kas enne lõuna- või õhtusööki hispaaniapäraseid söögiisutõstjaid (aperitivos) nagu oliivid, marineeritud kurgid jms. Javi hommikusöögieri (tavaliselt kas laupäeval või pühapäeval ainult) on ahjus soojendatud eelküpsetatud sai tsipakese (või siis tema enda puhul ohtra) oliiviõliga ning sinna peale kena tükk jamóni. Või siis teise variandina tõmbab ta saia krõbeda osa korralikult küüslauguga üle ja sinna otsa lähevad oliiviõli, korralik tomatilõik ja lehtsalat. Aegajalt kõrvale veel värskelt pressitud apelsini- või porgandi-õuna mahla. Ahjaa! Kuidas ma saaksin ometi unustada Javi spetsialiteedi külalistele – fondüü! Kuna me ei tee ei šokolaadi- ega juustufondüüd, sest keegi ei viitsi pärast fondüüpoti küürimisega roppu vaeva näha, siis tegelikult piirdub Javi töö tema fondüü juures vaid liha tükeldamise ning õli eelkuumutamisega. Liha küpsetamise eest fondüüpotis vastutab igaüks juba ise :) Kui Javi oleks meie pere ainus kokk, siis suurelt osalt selline meie menüü olekski. Ilmselt oleks tema menüüs veel oluliselt rohkem liha, mida ta lihtsalt pannil praeks, või poolfabrikaadist tulised kanatiivad, mille ta ahju viskaks, kuid kuna mina ei taha, siis peab ta lihaga suhteliselt piiri. Ja kui ma teda ei pidurdaks, siis oleks meie toitudes veel palju enam küüslauku, kui seda juba praegu on. Sest hispaanlased ilma küüslauguta ei saa. Ma ei imestaks, kui leiaks seda ka koogi seest. Viimasel ajal on ta küll omandanud minu pealekäimisel (kuna ma vigisesin, et menüü peaks rohkem varieeruma) oma emalt veel mõned hispaaniapäraste toitude retseptid, kuid neid teen peamiselt mina, mitte Javi.
Mina olen meie peres jälle rohkem see, kes teeb süüa siis, kui saab teha midagi uut ja rohkem aega ja vaeva nõudvamat. Tihti midagi, mille jaoks peab retsepti välja otsima ja natuke eksperimenteerima. Näiteks ma hiilin mööda pastast tomatikastmega, selle asemel teen ma seda koorekastmega, kuhu lisan sinihallitusjuustu, tšillit jm veidi põnevamat. Mulle meeldivad värvilised wok-road, muhedad risottod ja kõikvõimalikud soolased ja magusad pirukad. Pirukat teeks ma igal nädalal vähemalt korra, aga eksperimenteerimisega tuleb siin natuke ettevaatlik olla, sest Javile päris iga pirukas ei meeldi. Kriteerium igasuguse küpsetise puhul näib tema puhul olevat see, et mida mahlasem, seda parem. Kui midagi jääb kuivapoolseks, siis ei sobi. Kusjuures, mis minule on krõbe, on temale kuiv. Mina olen meie peres ainus, kes paneb aegajalt rõhku suppidele. Ma teen ka kartuliputru, keedan riisi ja kartulit. Mingitel eriharvadel juhtudel, kui Javi ära on olnud ja ma olen koduigatsust tundnud, olen ma teinud maksakastet ja kapsa-hakklihahautist. Korra-kaks sai ka lumepallisuppi tehtud ja see Javile meeldis, samas kissell mitte. Aga magustoidud meie tavapärasesse menüüsse üldse ei kuulu, sest Javi pole suurem magusasõber, ja kui ma teen, siis ma pean suurema osa tehtust ise nahka pistma. Mis pole üldse hea. Nii et kui kokku võtta, siis minu ampluaasse kuulub keetmine-küpsetamine ja Javile eelkõige praadimine.
Meie varsti 7-aastase kooselu jooksul oleme me paratamatult üksteise maitsemeeli muutnud ja kohandunud toiduainete ja kombinatsioonidega, mis varem tundusid võimatud. Minu suurim läbimurre on see, et Javi armastab nüüd musta vormileiba, mida ta varem isegi maitsnud poleks. Teised Javi perekonnaliikmed peavad musta leiba senini mingiks jõleduseks. Ja siis olen ma täheldanud, et talle võib teatud kujul sisse sööta ka kapsast, mida ta varem jälestas. Veel muidugi kohupiim, mis on tema arvates maitsev näiteks kohupiimakreemi sees (eriti kui see on kodus ohtra vahukoorega tehtud ja moosi otsa pistetud) ja mõnes koogis. Kui varem oli Javi jaoks kummaline, et eestlase põhitoit hommikul on võileib juustu, singi, tomati ja kurgiga, siis nüüd teeb ta seda ise. Edu pole ma saavutanud vähemalt selle rea toiduainete puhul: pudrud, punapeet, heeringas, rabarber, maks. Neid peab ta siiamaani jäledusteks. Aga mulle tundub, et neid põlgavad ka mitmed eestlased. Ja hapukoor, majonees ja äädikas on ka toitudest parem välja jätta. Ainus äädikaga aktsepteeritav asi on millegipärast marineeritud kurgid.
Mina jälle protesteerin selle vastu, kui igas teises toidus kasutatakse tomatikastet. Tegelikult ma armastan tomateid vägagi ja tomatikaste on aeg-ajalt maitsev, aga ma ei taha seda igal pool ja igas vormis. Ka armastan ma küüslauku, kuid mitte meeletus koguses ja kõikjal. Ning kuigi ma maisi peale just ei sure, oleks minu maailm ikka sama tore, kui seda maisi siin maa peal ka üldse pole. Sama käib rooskapsa ja suurema osa liha kohta, mis on ülekäe või igavalt valmistatud.
Vot siis selline paras kompott valitseb meie köögis. Igav meil juba ei hakka :)
Comments