Kui tundub, et mõni hommik on hukule määratud
Mõned hommikud kohe algavad nii, et kõik järgnev paistab olevat hukkumisele määratud. Need on need vasaku jalaga voodist välja astumise päevad, doominoefekti päevad või kuidas iganes te armastate neid nimetada. Nagu näiteks täna. Teadsin väga täpselt, et mul on kell 10.50 arsti vastuvõtt meie Hervanta neuvolas ja planeerisin juba mitu päeva varem, et käin enne seda kenasti ühtlasi ka kohalikust KELA (Soome sotsiaal- ja tervishoiuteenused) kontorist läbi, et oma rasedustõend sinna sisse anda. Olin otsustanud, et löön need kaks kärbest ühe hoobiga. Nii vähe, kui mul on õnneks tulnud KELAga kokku puutuda, tean ma ometigi, et seal läheb tavaliselt kauem aega, kui võiks ette kujutada.
Ärkasin siis hommikul paraja ajavaruga selleks, et mitte ainult duši all käia ja rahulikult hommikust süüa, vaid ka mõnusasti uudiseid lugeda ning end kogu nädalaks kiirustamata positiivsele lainele häälestada. Aega oli küll ja veel. Kohv, röstsai avokaadoga ning kohupiimakreem vaarikatoormoosiga maitsesid suurepärased. Lisaks olin veel eile õhtul tubli olnud tõlke lõpetamise ning ära saatmisega ponnistanud, et see mu kallist hommikust aega ei rööviks. Kuid kui jõudis kätte bussile mineku aeg, siis selgus ühtäkki, et olin nädalavahetusel oma märkmiku kuhugi väga kindlasse kohta hoiule pannud. Kuhu, polnud aimugi, kuid seda kindlamalt teadsin, et selle märkmiku vahel on rasedustõend, ilma milleta pole mõtet KELAsse minna. Tiirutasin siis paaniliselt korteris ringi, mõeldes meeleheitlikult, mis võiks olla mu märkmiku peidukoht, ning jälgides pinevalt minuteid, mis bussi väljumiseni jäänud. [Teise stsenaariumina oleks võinud aktsepteerida, et ma soovitud bussile ei jõua, ja otsimist rahulikult võtta. Oleks ehk pähe tulnud isegi kontrollida, kas kõik vajalikud asjad selleks päevaks kotti said.] Imekombel sai märkmik leitud ja jõudsin pooljoostes ka bussile.
KELA kontoris järjekorranumber võetud, mõtlesin märkmiku vahelt tõendi aegsasti välja otsida. Läks vaid hetk, kui oli selge, et seda tõendit seal pole. Ma teadsin koheselt ka miks - olin nädalavahetusel hoolsasti mitmeid raseduse ja sünnitusega seotud brožüüre lugenud ning oma materjalid ühte kohta koondanud. Ju see tõendki sai siis nende hulka tõstetud ja unustatud. Nüüd oli võimalusi kaks - kas lükata see KELA asi mõnele teisele päevale või sõita järgmise bussiga koju tagasi, otsida üles vajalik tõend, siis järgmise bussiga jälle Hervanta keskusesse kihutada ning vaadata jooksvalt, kas edasi esmalt neuvolasse või proovida siiski enne KELAt. Kuna KELA vastuvõtuajad on nii nagu need on ja sel nädalal on tõesti palju tegemist, siis paistis mõistlik vähemalt üritada asjad tänasega korda saada. Kuigi oli suur šanss, et enne neuvolat ma KELAsse ei jõua, kuid kui neuvolast lõpuks vabanen, siis on kell peaaegu 12. KELAs teatavasti on kl 12-13 jällegi lõunapaus, mida ma ilmselgelt ei viitsiks ära oodata, vaid sõidaks parem ülikooli ja ühtlasi oleks selle tõendi kodust toomine sel juhul igati mõttetu, sest KELA läheb juba kl 16 kinni. Oh häda ja viletsust! Aga ikkagi - esmalt koju tagasi.
Tõend leidus kiiresti ja samast suure üllatusena veel neuvolas vaja minev rasedakaart. Võis vähemalt sellegi üle rõõmus olla, et ma ei tormanud ülepeakaela neuvolasse avastamaks alles seal, et seekord on rasedakaart puudu. Seda avastust võiks nimetada tänase päeva pöördeks paremuse poole :) Või siis... tegelikult olen lausa veendunud, et päevasündmuste energiapööre toimus juba enne, tagasiteel bussis. Siis, kui ma otsustasin, et aitab rabelemisest ning ma lähen nüüd koju, leian oma tõendi, kõnnin rahulikult tagasi bussipeatusesse, ootan ära järgmise bussi, millal iganes see siis ka tuleks, unustan KELA asjaajamise esialgu täiesti ning lasen asjadel lihtsalt juhtuda. Kui peale arsti vastuvõttu jääb aega, et KELAsse minekut üritada, siis lähen, kui ei, siis ei juhtu ka mitte midagi.
Edasi läks kõik nii, et ma käisin ära neuvolas, KELAs, apteegis (sest mul oli soovitatud osta rauatablette) ja toidupoes ning ma jõudsin täiesti juhuslikult paar minutit enne bussi tulekut otse ülikooli juurde mineva bussini. Kell oli 11.59 ja ma olin teinud rohkem, kui ma esialgselt planeerinud olin. Mis on selle pika loo moraal? Teadvustada endale, et aeg-ajalt, sisuliselt iga päev, tuleb ikka ette olukordi, kus ei anna eriti mitte midagi teha, et olukorda kontrollida. Ja neis olukordades on nii lihtne endale öelda, et see on sellepärast, et täna on see neetud esmaspäev, kus kõik pidigi nässu minema. Aga see ei pea üldse olema nii! Pole olemas päevi, mis on eos hukule määratud. Alati on võimalus paranemisele. Konks on teadvustamises, et tegemist on nüüd olukorraga, mis läheb seda enam üle käte, mida enam me teda ohjata üritame. Palju mõistlikum on leppida olukorraga ehk loobuda oma esialgsete plaanide iga hinnaga lõpuni punnitamisest. See hetk, kui sa teadvustad ja annad olukorra vabaks, on murdepunkt, kus toimubki pööre paremuse poole. Surmkindlalt.
Ärkasin siis hommikul paraja ajavaruga selleks, et mitte ainult duši all käia ja rahulikult hommikust süüa, vaid ka mõnusasti uudiseid lugeda ning end kogu nädalaks kiirustamata positiivsele lainele häälestada. Aega oli küll ja veel. Kohv, röstsai avokaadoga ning kohupiimakreem vaarikatoormoosiga maitsesid suurepärased. Lisaks olin veel eile õhtul tubli olnud tõlke lõpetamise ning ära saatmisega ponnistanud, et see mu kallist hommikust aega ei rööviks. Kuid kui jõudis kätte bussile mineku aeg, siis selgus ühtäkki, et olin nädalavahetusel oma märkmiku kuhugi väga kindlasse kohta hoiule pannud. Kuhu, polnud aimugi, kuid seda kindlamalt teadsin, et selle märkmiku vahel on rasedustõend, ilma milleta pole mõtet KELAsse minna. Tiirutasin siis paaniliselt korteris ringi, mõeldes meeleheitlikult, mis võiks olla mu märkmiku peidukoht, ning jälgides pinevalt minuteid, mis bussi väljumiseni jäänud. [Teise stsenaariumina oleks võinud aktsepteerida, et ma soovitud bussile ei jõua, ja otsimist rahulikult võtta. Oleks ehk pähe tulnud isegi kontrollida, kas kõik vajalikud asjad selleks päevaks kotti said.] Imekombel sai märkmik leitud ja jõudsin pooljoostes ka bussile.
KELA kontoris järjekorranumber võetud, mõtlesin märkmiku vahelt tõendi aegsasti välja otsida. Läks vaid hetk, kui oli selge, et seda tõendit seal pole. Ma teadsin koheselt ka miks - olin nädalavahetusel hoolsasti mitmeid raseduse ja sünnitusega seotud brožüüre lugenud ning oma materjalid ühte kohta koondanud. Ju see tõendki sai siis nende hulka tõstetud ja unustatud. Nüüd oli võimalusi kaks - kas lükata see KELA asi mõnele teisele päevale või sõita järgmise bussiga koju tagasi, otsida üles vajalik tõend, siis järgmise bussiga jälle Hervanta keskusesse kihutada ning vaadata jooksvalt, kas edasi esmalt neuvolasse või proovida siiski enne KELAt. Kuna KELA vastuvõtuajad on nii nagu need on ja sel nädalal on tõesti palju tegemist, siis paistis mõistlik vähemalt üritada asjad tänasega korda saada. Kuigi oli suur šanss, et enne neuvolat ma KELAsse ei jõua, kuid kui neuvolast lõpuks vabanen, siis on kell peaaegu 12. KELAs teatavasti on kl 12-13 jällegi lõunapaus, mida ma ilmselgelt ei viitsiks ära oodata, vaid sõidaks parem ülikooli ja ühtlasi oleks selle tõendi kodust toomine sel juhul igati mõttetu, sest KELA läheb juba kl 16 kinni. Oh häda ja viletsust! Aga ikkagi - esmalt koju tagasi.
Tõend leidus kiiresti ja samast suure üllatusena veel neuvolas vaja minev rasedakaart. Võis vähemalt sellegi üle rõõmus olla, et ma ei tormanud ülepeakaela neuvolasse avastamaks alles seal, et seekord on rasedakaart puudu. Seda avastust võiks nimetada tänase päeva pöördeks paremuse poole :) Või siis... tegelikult olen lausa veendunud, et päevasündmuste energiapööre toimus juba enne, tagasiteel bussis. Siis, kui ma otsustasin, et aitab rabelemisest ning ma lähen nüüd koju, leian oma tõendi, kõnnin rahulikult tagasi bussipeatusesse, ootan ära järgmise bussi, millal iganes see siis ka tuleks, unustan KELA asjaajamise esialgu täiesti ning lasen asjadel lihtsalt juhtuda. Kui peale arsti vastuvõttu jääb aega, et KELAsse minekut üritada, siis lähen, kui ei, siis ei juhtu ka mitte midagi.
Edasi läks kõik nii, et ma käisin ära neuvolas, KELAs, apteegis (sest mul oli soovitatud osta rauatablette) ja toidupoes ning ma jõudsin täiesti juhuslikult paar minutit enne bussi tulekut otse ülikooli juurde mineva bussini. Kell oli 11.59 ja ma olin teinud rohkem, kui ma esialgselt planeerinud olin. Mis on selle pika loo moraal? Teadvustada endale, et aeg-ajalt, sisuliselt iga päev, tuleb ikka ette olukordi, kus ei anna eriti mitte midagi teha, et olukorda kontrollida. Ja neis olukordades on nii lihtne endale öelda, et see on sellepärast, et täna on see neetud esmaspäev, kus kõik pidigi nässu minema. Aga see ei pea üldse olema nii! Pole olemas päevi, mis on eos hukule määratud. Alati on võimalus paranemisele. Konks on teadvustamises, et tegemist on nüüd olukorraga, mis läheb seda enam üle käte, mida enam me teda ohjata üritame. Palju mõistlikum on leppida olukorraga ehk loobuda oma esialgsete plaanide iga hinnaga lõpuni punnitamisest. See hetk, kui sa teadvustad ja annad olukorra vabaks, on murdepunkt, kus toimubki pööre paremuse poole. Surmkindlalt.
Comments
tahaks sust mõnda pilti kõhuga näha!:)
Eks ma vaatan, kas "tekib" mõni sobiv pilt... jõulude ajal Madriidis kaamera ette sattumisest kindlasti ei pääse :P Jõulujärgselt võid siis ehk pilti oodata :)
jään pildikest ootama!