Naabrimehed
Me elame väga toredas majas, mis on alati puhas ja korras ning naabritega pole kunagi probleeme. Ise me prügi kuhugi maha ei loobi, maksame oma maksud kenasti ära, liigset lärmi ei tee ja naabritega, niipalju kui neid liikumas näeb, püüame sõbralikud ja viisakad olla. Ma kujutan ette, et sellised passiivsed, suurelt osalt üksteisesse puutumatud majanaabrite suhted enamasti Põhjamaade kortermajades ongi. Aga kes teab, võibolla on meil siiski üle keskmise vedanud. Ainus päev aastas, kui majarahvas organiseeritult kokku saab, on mõni maikuine pühapäevahommik, kui talgute korras kohendatakse majaümbruse muru, ilupõõsaid jms.
Esimesel kevadel võtsime ka meie Javiga agaralt talgutest osa, sest nägime, et tööd on omajagu ja tundus ka mõistlik majanaabritega veidi lähemalt tuttavaks saada. Eks me tahtsime ka veidi ennetada endist kui meie maja vist ainsatest tolle aja välismaalastest tekkida võivat kuvandit, et me ei hooli ega tea talgutest midagi. Tahtsime ikka väga "soomlased" nende silmis olla. Esimese suve kiirkorras kasvama pandud muru, arvatavasti visatud sinna suvaliselt ehitustööde kiiruga lõpetamise vahepeal, oli viletsasti kasvama läinud, nii et kevadel toodi kohale terve laar mulda ja meie Javiga olime just mullalaotustöödel abiks. Rassisime seal päris mitu head tundi. Pärast viskas keegi muruseemne ka peale, kuid minu tagasihoidlikul hinnangul üsna asjatundmatult, sest ei rullitud seda mulda ega midagi. Arvasin, et homseks on linnud seemned nahka pistnud, aga miski ime läbi läks suurem jagu sellest seemnest ikkagi kasvama. Talgute juurde käib Soomes alati ka väike õlle ja vorst, mille sussutamisega keegi majarahvast ametis on.
Järgmise aasta talgupäeval vaatasime esmalt aknast, millega inimesed õues ametis on, ja saades aru, et teha pole seal eriti midagi, inimesed teevad lihtsalt aega parajaks ja on peamiselt õlle ja vorsti peal valmis, ei viitsinud minna. Arvatavasti peamiselt seetõttu polegi meil, teistel majaelanikel eriti midagi teha, et meie trepikojas elab üks muhe vanem härra, kes ilma igasuguse tasuta heast südamest ja enda heas füüsilises vormis hoidmiseks valdava osa hoovitöid ära teeb (nt talvine lumekoristus ja teede pühkimine). Nii me siis polegi enam talgutel käinud, aga väga piinlik pole ka, sest on näha, et vähemalt pooled majaelanikest hiilivad samamoodi asjast mööda. Meie oleme neil päevil eelistanud isekalt hoopis metsa matkama või jalgarattaretkele minna.
Kuue aasta jooksul esmakordselt aga on tekkinud vajadus majaühistu koosolekust osa võtta, et hääletada tuleva suve hooldustööde poolt või vastu. Saime koju kirja, kus teatatakse, et iga korter maksab hooldustööde eest 1,5-kordse tavapärase kommunaalkulude summa, mis meie keskmise suurusega korteri puhul teeb umbes 300 eurot. Kuna eelmistest majaühistu koosolekutest pole me osa võtnud, siis otse loomulikult pole aimugi, millest täpselt jutt. Kirjast loeb välja ainult selle, et aset leiavad värvimistööd. Naersime eneseirooniliselt, et kui raha mängus, siis on kõik järsku suured asjaosalised, aga Javi pidas paremaks siiski kõrvalnaabriga kontakteeruda ja pärida, kas tema midagi täpsemat teab. Too siis seletas meile, et värvitakse maja puuelemente, mille alla käivad 3 jalgrattaboksi, autokatus ja parklat ümbritsevad aiad. Kuna maja on muus osas kivist, siis kuskile kõrgemalt ei ronita ja midagi keerukamat ei tehta, nt et tellinguid oleks vaja. Javi siis arvutas kiiresti korterite ruutmeetrite kogusumma põhjal, et nende värvimistööde hinnakalkulatsioon peab olema tehtud minimaalselt 13 000 euro peale, mis tundub tööplaani arvestades üüratu summa. Ja eriti mõeldes, et meie maja on kõigest 6 aastat vana... Kolmapäeval läheb majarahvas siis hääletama, kes plaani poolt, kes vastu. Meie istusime ja mõtlesime, et kui asi on päriselt nii, nagu me naabri jutust aru saime, siis oleme pigem raharaiskamise vastu. Just nimelt raha RAISKAMISE, sest meile tundub, et värvimistööd oleks võimalik ka majarahva enda poolt talgute korras ära teha (kusjuures ise oleksime käpad!), selle asemel, et mõnele ehitusfirmale ilmselgelt sisuliselt töötundide eest maksta. Kuna mina ei saa niikuinii koosolekule minna ja Javi arvas, et tema jaoks oleks ilge piin seal paar tundi ilma millestki aru saamata istuda, sest koosolek on ometigi otsast lõpuni soomekeelne, siis esiti mõtlesime, et delegeerime naabrimeest meie eest hääletama. Aga siis selgus, et naabrimees on projekti poolt ja meie vastu, seega oleme me huvide konfliktis ja mis hea pärast peaks ta meie häält vahendama? Niisiis läheb Javi koosolekule ja lubas isegi sõna võtta ja teha ettepaneku, et värvitaks talgute korras. Ootan põnevusega, mis sest tuleb.
Aga naabrimehest veel natuke. Too on meil umbes 30-aastane (arvuti)friik, Javi kunagine töökaaslane ülikoolist. Javi temaga koridoris kokku sattudes ikka paar sõna vahetab, kuid mina ainult teretan. No ja see, et me oleme 6 aastat naabrid olnud, pole tõesti mingi argument. Eile aga kutsusime ta asja arutamiseks enda poole ja jutt läks miskitmoodi ka maja üldisele korrale. Meie kiitsime, et nii tore vaikne maja, keegi kedagi ei häiri, kuid naabrimees polnud päriselt nõus. Pihtis, et tema ülemised naabrid laulavad kell viis hommikut karaoket ja tema ei saa muidu magada, kui kõrvatroppidega. Jäi mulje, et tegemist pole mingi hiljutise asjaga, vaid millegagi, mis ikka hea mitu aastat kestab. Uurisime siis, kas naabrid ise sellest teavad, et nad teda terroriseerivad, kas on midagi üritatud ette võtta? Tuli välja, et ei - tema kannatab. Aga nüüd hakkab kannatus katkema ja tegevusplaane on kaks: kas kaevata majavalitsusse ja sedakaudu naabreid korrale kutsuda, või siis helistada politsei välja. Meile tundus asi ikka väga kummaline ja püüdsime targu uurida, kas äkki ikka ei saaks enne naabritega otse rääkida või vähemalt märgukirja saata. Javi veel seletas asja oma kogemuse varal näitlikult: nimelt Javi mängis varasemal ajal rohkem elektrikitarri ja teinekord unustas ära, et on juba hilja õhtul. Kord tulid ülemised naabrid rahulikult ja viisakalt ütlema, et see häirib neid. Javi siis vabandas ette ja taha ning jälgib nüüd väga hoolikalt, millal oma kitarrile hääled sisse lüüa. Naaber kuulas, aga jäi endale kindlaks, et parem ikka majavalitsuse või politseiga asja kallale asuda. Aga meie kasutasime võimalust, et veelkord oma seisukohta esitada: kui ikka peaks juhtuma, et MEIE teda kunagi häirime, siis meie ootame teda enda poole ütlema, enne kui ta politseisse pöördub. Viskasime veel nalja, et eks kevadel tuleb naabritel veidi rohkem kannatust varuda - kui beebi karjuma pistab, siis on politsei sekkumisest vähe kasu :) Naabrimees kinnitas mõistvalt, et beebid on teine teema. Siis me veame äkki politseita välja kuidagi? ;)
Ja veel üks lugu naabrimehest meenub. Olid meil viis aastat teised väga vaiksed naabrid - keskealine abielupaar, lapsed arvatavasti kodust juba välja lennanud. Midagi nende elus juhtus, arvatavasti läksid lahku, ja müüsid hiljuti oma korteri maha. Aga rohkem me neist tõesti ei teadnud, elasid vaikselt ja märkamatult nagu kummitused. Vahel ma isegi kahtlesin, kas meil naabrid on. Rääkisime nendega esimeste talgute ajal päris pikalt ja südamlikult, võimalik et mõne õlle mõjul, aga seejärel, nagu ikka, jäime ainult teresõpradeks. Vahel läks kuid, et me ei näinud. Kord aga leidis Javi keldrikorruselt neljakäpukil naabrimehe. Mõtles, kas jätta ta sinnasamma või püüda abi osutada. Mõistus ütles, et eks ta täis kui tinavile ole, ja parem sinnasamma jätta, aga hea süda ikka ei lubanud. Võttis siis Javi naabrimehel hõlmast kinna ja vedis ta koduukse taha. Mõtes veel, kas helistada uksekella ja jätta naabrimees ootama, millal naine avab, ise aga lavalt lahkuda, või sekkuda veel sammuke. Märkas siis, et naabrimehel on võti kenasti paelaga kaelas. Javi tegi võtmega ukse lahti, lükkas naabrimehe sisse, ja alles siis lahkus. Mis edasi sai, ei tea. Aga edaspidi ei vaadanud naabrimees Javile isegi mitte otsa enam, hiilis rohkem mööda seinu. Votsiis.
Esimesel kevadel võtsime ka meie Javiga agaralt talgutest osa, sest nägime, et tööd on omajagu ja tundus ka mõistlik majanaabritega veidi lähemalt tuttavaks saada. Eks me tahtsime ka veidi ennetada endist kui meie maja vist ainsatest tolle aja välismaalastest tekkida võivat kuvandit, et me ei hooli ega tea talgutest midagi. Tahtsime ikka väga "soomlased" nende silmis olla. Esimese suve kiirkorras kasvama pandud muru, arvatavasti visatud sinna suvaliselt ehitustööde kiiruga lõpetamise vahepeal, oli viletsasti kasvama läinud, nii et kevadel toodi kohale terve laar mulda ja meie Javiga olime just mullalaotustöödel abiks. Rassisime seal päris mitu head tundi. Pärast viskas keegi muruseemne ka peale, kuid minu tagasihoidlikul hinnangul üsna asjatundmatult, sest ei rullitud seda mulda ega midagi. Arvasin, et homseks on linnud seemned nahka pistnud, aga miski ime läbi läks suurem jagu sellest seemnest ikkagi kasvama. Talgute juurde käib Soomes alati ka väike õlle ja vorst, mille sussutamisega keegi majarahvast ametis on.
Järgmise aasta talgupäeval vaatasime esmalt aknast, millega inimesed õues ametis on, ja saades aru, et teha pole seal eriti midagi, inimesed teevad lihtsalt aega parajaks ja on peamiselt õlle ja vorsti peal valmis, ei viitsinud minna. Arvatavasti peamiselt seetõttu polegi meil, teistel majaelanikel eriti midagi teha, et meie trepikojas elab üks muhe vanem härra, kes ilma igasuguse tasuta heast südamest ja enda heas füüsilises vormis hoidmiseks valdava osa hoovitöid ära teeb (nt talvine lumekoristus ja teede pühkimine). Nii me siis polegi enam talgutel käinud, aga väga piinlik pole ka, sest on näha, et vähemalt pooled majaelanikest hiilivad samamoodi asjast mööda. Meie oleme neil päevil eelistanud isekalt hoopis metsa matkama või jalgarattaretkele minna.
Kuue aasta jooksul esmakordselt aga on tekkinud vajadus majaühistu koosolekust osa võtta, et hääletada tuleva suve hooldustööde poolt või vastu. Saime koju kirja, kus teatatakse, et iga korter maksab hooldustööde eest 1,5-kordse tavapärase kommunaalkulude summa, mis meie keskmise suurusega korteri puhul teeb umbes 300 eurot. Kuna eelmistest majaühistu koosolekutest pole me osa võtnud, siis otse loomulikult pole aimugi, millest täpselt jutt. Kirjast loeb välja ainult selle, et aset leiavad värvimistööd. Naersime eneseirooniliselt, et kui raha mängus, siis on kõik järsku suured asjaosalised, aga Javi pidas paremaks siiski kõrvalnaabriga kontakteeruda ja pärida, kas tema midagi täpsemat teab. Too siis seletas meile, et värvitakse maja puuelemente, mille alla käivad 3 jalgrattaboksi, autokatus ja parklat ümbritsevad aiad. Kuna maja on muus osas kivist, siis kuskile kõrgemalt ei ronita ja midagi keerukamat ei tehta, nt et tellinguid oleks vaja. Javi siis arvutas kiiresti korterite ruutmeetrite kogusumma põhjal, et nende värvimistööde hinnakalkulatsioon peab olema tehtud minimaalselt 13 000 euro peale, mis tundub tööplaani arvestades üüratu summa. Ja eriti mõeldes, et meie maja on kõigest 6 aastat vana... Kolmapäeval läheb majarahvas siis hääletama, kes plaani poolt, kes vastu. Meie istusime ja mõtlesime, et kui asi on päriselt nii, nagu me naabri jutust aru saime, siis oleme pigem raharaiskamise vastu. Just nimelt raha RAISKAMISE, sest meile tundub, et värvimistööd oleks võimalik ka majarahva enda poolt talgute korras ära teha (kusjuures ise oleksime käpad!), selle asemel, et mõnele ehitusfirmale ilmselgelt sisuliselt töötundide eest maksta. Kuna mina ei saa niikuinii koosolekule minna ja Javi arvas, et tema jaoks oleks ilge piin seal paar tundi ilma millestki aru saamata istuda, sest koosolek on ometigi otsast lõpuni soomekeelne, siis esiti mõtlesime, et delegeerime naabrimeest meie eest hääletama. Aga siis selgus, et naabrimees on projekti poolt ja meie vastu, seega oleme me huvide konfliktis ja mis hea pärast peaks ta meie häält vahendama? Niisiis läheb Javi koosolekule ja lubas isegi sõna võtta ja teha ettepaneku, et värvitaks talgute korras. Ootan põnevusega, mis sest tuleb.
Aga naabrimehest veel natuke. Too on meil umbes 30-aastane (arvuti)friik, Javi kunagine töökaaslane ülikoolist. Javi temaga koridoris kokku sattudes ikka paar sõna vahetab, kuid mina ainult teretan. No ja see, et me oleme 6 aastat naabrid olnud, pole tõesti mingi argument. Eile aga kutsusime ta asja arutamiseks enda poole ja jutt läks miskitmoodi ka maja üldisele korrale. Meie kiitsime, et nii tore vaikne maja, keegi kedagi ei häiri, kuid naabrimees polnud päriselt nõus. Pihtis, et tema ülemised naabrid laulavad kell viis hommikut karaoket ja tema ei saa muidu magada, kui kõrvatroppidega. Jäi mulje, et tegemist pole mingi hiljutise asjaga, vaid millegagi, mis ikka hea mitu aastat kestab. Uurisime siis, kas naabrid ise sellest teavad, et nad teda terroriseerivad, kas on midagi üritatud ette võtta? Tuli välja, et ei - tema kannatab. Aga nüüd hakkab kannatus katkema ja tegevusplaane on kaks: kas kaevata majavalitsusse ja sedakaudu naabreid korrale kutsuda, või siis helistada politsei välja. Meile tundus asi ikka väga kummaline ja püüdsime targu uurida, kas äkki ikka ei saaks enne naabritega otse rääkida või vähemalt märgukirja saata. Javi veel seletas asja oma kogemuse varal näitlikult: nimelt Javi mängis varasemal ajal rohkem elektrikitarri ja teinekord unustas ära, et on juba hilja õhtul. Kord tulid ülemised naabrid rahulikult ja viisakalt ütlema, et see häirib neid. Javi siis vabandas ette ja taha ning jälgib nüüd väga hoolikalt, millal oma kitarrile hääled sisse lüüa. Naaber kuulas, aga jäi endale kindlaks, et parem ikka majavalitsuse või politseiga asja kallale asuda. Aga meie kasutasime võimalust, et veelkord oma seisukohta esitada: kui ikka peaks juhtuma, et MEIE teda kunagi häirime, siis meie ootame teda enda poole ütlema, enne kui ta politseisse pöördub. Viskasime veel nalja, et eks kevadel tuleb naabritel veidi rohkem kannatust varuda - kui beebi karjuma pistab, siis on politsei sekkumisest vähe kasu :) Naabrimees kinnitas mõistvalt, et beebid on teine teema. Siis me veame äkki politseita välja kuidagi? ;)
Ja veel üks lugu naabrimehest meenub. Olid meil viis aastat teised väga vaiksed naabrid - keskealine abielupaar, lapsed arvatavasti kodust juba välja lennanud. Midagi nende elus juhtus, arvatavasti läksid lahku, ja müüsid hiljuti oma korteri maha. Aga rohkem me neist tõesti ei teadnud, elasid vaikselt ja märkamatult nagu kummitused. Vahel ma isegi kahtlesin, kas meil naabrid on. Rääkisime nendega esimeste talgute ajal päris pikalt ja südamlikult, võimalik et mõne õlle mõjul, aga seejärel, nagu ikka, jäime ainult teresõpradeks. Vahel läks kuid, et me ei näinud. Kord aga leidis Javi keldrikorruselt neljakäpukil naabrimehe. Mõtles, kas jätta ta sinnasamma või püüda abi osutada. Mõistus ütles, et eks ta täis kui tinavile ole, ja parem sinnasamma jätta, aga hea süda ikka ei lubanud. Võttis siis Javi naabrimehel hõlmast kinna ja vedis ta koduukse taha. Mõtes veel, kas helistada uksekella ja jätta naabrimees ootama, millal naine avab, ise aga lavalt lahkuda, või sekkuda veel sammuke. Märkas siis, et naabrimehel on võti kenasti paelaga kaelas. Javi tegi võtmega ukse lahti, lükkas naabrimehe sisse, ja alles siis lahkus. Mis edasi sai, ei tea. Aga edaspidi ei vaadanud naabrimees Javile isegi mitte otsa enam, hiilis rohkem mööda seinu. Votsiis.
Comments