Üks lõbus kaitsmine*

Aastas on umbes kaks korda, kui ma olen kahetsenud, et mul kaameraga telefoni pole. Ja täna oli üks neist haruldastest hetkedest. Lugu selline. Istusin väikese arvu inimeste keskel kolleegi doktoriväitekirja kaitsmisel. Teemaks oli Pakistani kõrgharidussüsteemi moderniseerimine. Teema surmtõsine, üliteoreetiline ja oma sisult jätab mind ka väga külmaks, aga see ei vähenda teema olulisust muidugi. Istume ülikooli õppehoone auditooriumis. Saali ees, pika laua taga, istuvad paremal pool otsas kaitsja, keskel kaitsmissituatsiooni valvajana (ingl k 'custos') meie praegune antropoloogia professor, ja vasakul oponent. Oponent on end väga korralikult ette valmistanud ja esitab terve rea intrigeerivaid, kuid mitte pahatahtlikke küsimusi, kaitsja on enesekindel ja sõnaosav, läheneb vastamisele väga põhjalikult. Õhustikus on tõsidust ja pinget. Ja kõik olekski üsna tavapärase kaitsmissituatsiooni piirides, kui selle saali parempoolses seinas poleks kitsast madalat akent, mis avaneb õppehoone peaaukse poolsesse koridori. Vähemalt saali kaugemas küljes istudes tähendab see seda, et vaataja silmaulatuses on nii saali eesots, kui ka tegevused, mis avanevad aknast. Võibolla polekski midagi, kui aken oleks normaalsuuruses ja sa lihtsalt näeksid inimesi taustal möödumas, aga selle konkreetse akna kaudu on näha vaid inimkehade alumine pool. Akna all on mõned baaritoolid ja vähemasti pooltunni jooksul olid vaateväljas naisterahva seemisnahast Uggside stiilis talvesaabastesse kängitsetud jalad, mis kogu aeg lõbusalt baaripukilt alla rippusid ja energiliselt liikusid. Minu pilti jooksid meie ruumi õhkkonna tõsidus ja nende jalgade lustakus täiusliku kontrastina kokku ja ma ei saanud oma mõtteid olukorra absurdsuselt eemale. Mõtlesin sellele, et need on ikka kaks täielikku paralleelmaailma - see aknatagune argielulisus, kergus ja lõbusus ning meie atmosfääri abstraktsus ja pingestatus. No ja siis, kui ma nägin mingil hetkel, kui talvesaapad olid lahkunud, veel seda, kuidas aknapildis liikusid ülikooli õppehoones (sic!) S-Marketi kilekotid ja Koffi õlle 24-pakk, läks asi päris käest ära. Kes ütles, et kaitsmised ei ole toredad?

* 23.12.2011: Ja kõik, mis tundub ühel hetkel lõbus, võib pöörata järgmisel hetkel sügavaks kurbuseks. Esmaspaeval saime teate, et sel samal reedel, kui meie istusime kaitsmisel, läks kolleeg Ali juhendaja, emeriitprofessor Ulla Vuorela, hingedemaale. Vaid mõne päeva eest olime saanud teada, et Ulla ei saa kaitstava doktoritöö juhendajana kaitsmisest osa võtta, sest on sunnitud üsna ootamatult haiglavoodisse. Aga et see kõik võiks leida nii tõsise, lausa fataalse lõpu, ei oleks mitte keegi meist suutnud ette kujutada. Ometigi toob elu vahel situatsioone, mis on nii ettearvamatud, kiired ja lõplikud. Meie UTA transnatsionaalse antropoloogia pisikeses koolkonnas valitseb nende jõulude eel tühjus- ja kurbustunne. Püüame mõista ja leppida. Ulla polnud lihtsalt hämmastavalt andekas ja innustav aasta(te)(kümnete)pikkune kolleeg ja õpetaja, vaid paljudele meie hulgast mõttekaaslane ja sõber. Ulla oli ka minu magistritöö juhendaja ja just tänu tema toetusele ja julgustusele alustasin oma doktoranditeed. Kahe minu hea kolleegi doktoritööd jäid lõpuni juhendamata ja sellest on kole kahju, kuid ometigi on see pisiasi selle kõrval, kui mõelda, mida Ulla oleks võinud järgnevatel aastakümnetel edukalt luua. Just nüüd, kui ta oli välja teeninud oma pensionipõlve ning oleks võinud alustada vaba, bürokraatlike kammitsateta loomeinimese teed - antropoloogias, harrastuskunstis, muusikaliselt, kokanduslikult... neid väljundeid oli tal küll ja veel.