Veel seltsimeestest pöialdest

Nagu piltidelt näha, on elu põhjarindel muutusteta. Võiks isegi öelda, et käesolev olukord süveneb. Pöidlad rahustavad Axelt nii, et ükspäev, kui tšillisime koos rõdul, julges Axel pöidlaga koos lausa terveks tunniks vankrisse uinakule jääda. Ja nüüd juhtub öösiti, rääkimata päevadest, ka pidevalt nii, et Axel ärkab üles, teeb mõned vigisevad häälitsused, et oma ärkamisest märku anda, aga kohe-kohe leiab oma pöidla, mida rahustavalt imeda. Kuna pöial asendab sagedasti tavapärast tissi imemist, siis nüüd on mul veelgi raskem järge pidada, kui palju see laps öösiti TEGELIKULT magab. Aga võibolla see ongi minu paranoia, et laps magab liiga vähe. Senini on ta elus ja terve ning suurema osa ajast päris rahulolev - ju siis saab oma vajaliku une ikkagi kätte.

Esmaspäevaks oli järjekordne arstiaeg, aga arst oli haige ja visiit lükkus edasi. Nii jäi Axel veel nädalaks kaalumata-mõõtmata ja vist ka vaktsineerimata. Siis ühtäkki prahvatas pähe geniaalne! (ma tean, et nii mõnigi naerab nüüd kaastundvalt) mõte, et Axelit võib ju ka kodus kaaluda kõige lihtlabasemal moel: astuda kaalule esmalt koos Axeliga, siis ilma Axelita ning teha lihtne arvutustehe. Tulemuseks saime 5,6 kilo. Ja kuna paistab, et 56 suuruses riided jäävad noormehele kõik riburada pidi väikeseks, siis arvatavasti on ka 60 cm juba saavutatud.

Selline siis tänane päevakajaline reportaaž. Aeg Axel õuevalmis seada ning meie 5-kilomeetrilisele energilisele järveümbruse galopile minna. Viimased päevad on ta jälle (vist tänu mõnusale kruusasel ja männiokkalisel metsasel jooksurajal rappumisele) 3-tunniseid uinakuid teinud. Braavo!