Päevateemaks toit

Vahelduseks väärib päevateema kohta ka miski muu kui Axel - nimelt toit. Laupäeval käisime me arvatavasti Tampere kõige kallimas või vähemasti ühes kalleimas restoranis. Toit oli muidugi väga peen ja täielik kunsti- ja maitseelamus ühtekokku. Teeninduse üle võib vaielda. Hea, kui on olemas isad (Javi oma siis), kes selliste lõbude eest maksavad, sest ilmselt minu käsi ei küündi küll kunagi oma rahakotti haarama, et seda korrata. Summa oli ikkagi aukartustäratav, kuigi me kõik neli ei tellinud isegi eelrooga, rääkimata siis magustoidust, kohvist ja pudelist veinist. Kusjuures läksin sinna sööma korraliku eelarvamusega, sest eelnevalt netist restorani menüüd uurides panin tähele, et pakutakse kõigest nelja pearooga, millest taimetoidu variant oleks meie seltskonna jaoks nagunii olemata jäänud. Toit ületas lõpuks siiski ootusi, ehk isegi mäekõrguselt. Kui taldrikud lauda jõudsid, siis nentis Javi, et nüüd usub siis tema viimaks ka, et kõike seda, mida Masterchefides tehakse, saavad luust ja lihast inimesed kuskil ka tõepoolest süüa :) Aga põhjus, miks Javi isa meid just Näsinneulasse sööma viis, polnud hoopiski eeskujulikus toidus, vaid vaates. Restoran asub 124 m kõrguses tornis, mis teeb 25 minutiga ringi ümber oma telje. Kuna toitude valmistamine a'la carte võtab omajagu aega, siis saime ikka päris mitu tiiru teha. Meile sattus nende vihmaste ilmade otsa õnneks ka selline kirkam õhtu, kus avanev 360-kraadine vaade päikeseloojangu ilu ja järvevete sillerduse uhkelt esile tõi. Kui me koju jõudsime ja Evelini Axeli hoidmisest priiks lasksime, siis tuli muidugi nentida teada-tuntud tõsiasja: kõht just ei korise, kuid korralik lihatükk mahuks sinna veel kindlasti. Tean lugusid, kus samasuguseid õhtud on päädinud mõne suvalise burksiga. Aga eks neid peeneid restosid vist selle mõõdupuuga mõõdetaksegi, et mida tühjem kõht, seda vingem koht :) Me ei hakanud oma elamust siiki krõpsude või juustuvõileibadega rüvetama, piirdusime ainult poemagustoidu ehk sidruni-lagritsajäätisega.