Jess, need pöidlad!

Ma alles nüüd lugesin, et lapse teise elukuu keskmeks on pilk ja naeratus ning kolmandal elukuul on A ja O käed. Loomulikult ei jäänud muud üle, kui elavalt kaasa noogutada. Ega eelmisest kuust midagi meeldejäävamat polegi, kui et vahtisime aga Axeliga üksteisele armunult otsa ja naeratasime. Iga päev tundus, et Axeli naeratus on aina suurem ja võluvam. Ning muidugi need kohatised kilked, mis meid Javiga ikka päris pöördesse viisid. Kui käed hakkasid rolli mängima, siis esialgu tähendas see meeleheidet. Sest ta leidis esmalt, et käed on vajalikud selleks, et nendega innukalt oma silmi hõõruda. See võib vanemad päris pöördesse ajada, kui uinumise äärel laps käed järjekindlalt silmadele surub ja omal silmast une ära nühib, ise jube viril ja väsinud. Vahel oli tunne, et peaks oma 2-kuusele hullusärgi selga panema, et ta käed silmini ei ulatuks. No ja siis mingil hetkel see hull komme lõppes, sest Axel sai aru, et parem on käed rusikas hoida ja oma kämblakeste sisekülgi lutsida. Hullult rahustav lapsele, kes lutist põikpäiselt keeldub. Nii... ja mõned päevad tagasi ma märkasin (mida oligi juba ammu karta!), et Axel on aru saanud, et kämmalde lutsimisest veelgi mõnusam on pöial suhu pista. Enamasti leidsin ma ta mõlemad rusikad suul, aga vahel suutis ta just oma pöidla üles leida. Ja nüüd on see siis käes! Pöial läheb kogu aeg osavalt suhu ja on nii magus, nii magus. Ma ei saanud hoobilt pihta, miks on laps nii pikka aega oma mängutekil vaikne ja vagur, aga saladus on muidugi selles imemagusas pöidlas. Varem hakkas tal üksinda mängutekil siputades umbes poole tunniga igav, aga nüüd on seal temaga sõber pöial. Nii mõnus ja toetav sõber on, et oh imet - Axel julgeb pöial suus nüüd mängutekil isegi tukkuma jääda. Teeb oma paariminutilisi jõukogumise kiiruinakuid. Ja pöial pole veel kõik! Esmaspäev, 14. mai oli kätetöös täiesti murranguline - selle asemel et oma mänguteki ja lamamistooli vidinate poole käte ja jalgadega koordineerimatult vehkida ja neid kobamisi tabada, sirutas Axel lõpuks käe (vasaku!) välja ja hakkas ühte pea kohal rippuvat kaelkirjakut teadlikult kompama. Mina ja Javi ei suutnud muud, kui silmad pärani oma "imelast" vahtida ja ovotsioone esile tuua. Aga see pöial... ma tean ju küll, et pöidla imemine on pikas perspektiivis kurjast. Mis me siis nüüd teeme? Teibime tal käed kinni ja võtame lapselt ära kogu selle rahulolu ja mõnu keskpunkti?