Sissevaade nädalavahetusse ehk kuhu kaob aeg?
Neljapäeval on konverents ja mul pole eriti veel aimu, millest ma seal rääkima hakkan, aga enne, kui selle välja mõtlen, üksikasjalik sissekanne meie nädalavahetusest. Jutt meie argipäevast vastuseks minu enda nüüdseks juba peaaegu retoorilisele küsimusele, kas võtta endale peale tööd või nädalavahetuseks kaasa kodulugemist. Õige vastus on loomulikult "ei", kuid mingil paradoksaalsel enesepiinajalikul kombel vastan ma alati esmalt "jah", et siis esmaspäeva hommikul tõdeda, et raamat või dokument oli vaid tassimiseks. Teisalt... ega jõuharjutused ka päris mööda külgi maha jookse. Kes se loll siis ikka tühja kotti tassib?
LAUPÄEV
Laupäeva hommikul jõudsin jalgrattal tuhisedes koju kell 8. Olin maganud Evelini juures, sest meil käib alates kolmapäevast Axeli rinnapiimast võõrutamise aktsioon ja on parem, kui ma pole talle öösiti kättesaadav. Axel võttis mind uksel vastu, Javi askeldas köögis seeneomleti kallal. Öö oli möödunud ilusti, ilma ühegi ärkamiseta. Braavo! Omlett sai valmis, kohv ka, kogu pere sõi kõhud täis. Javi läks enne kella 10 sulgpalli mängima, mina koos Axeliga õue. Asjatasime esmalt meie maja hoovi mänguplatsil, Axel jooksis hinge tõmbamata ringi ja kurameeris naabermaja plikadega, siis käisime majatagusel suuremal mänguväljakul, siis kõndisime läbi metsaraja järve äärde. Ehk siis mina kõndisin, Axel lebotas vankris. Järve äärde jõudes oli Axel magama jäänud, ja peale väikest mõnulemist sillerdava järve ääres päikese käes võisin ta koju tagasi kärutada ja rõdule magama lükata. Tehtud said mõningad pakilisemad kodutööd. Siis tuli Javi koju, vahetas välja minu ratta esirehvi, mis oli jälle katki. Ma arvan, et seda rehvi on vahetatud nüüdseks tublisti üle 10 korra, nii et tegelikult oleks mõistlik midagi kapitaalsemat selle neetud esirattaga ette võtta. Võtsin Javi ratta ja sõitsin trenni. Selline logistiline lahendus seekord seetõttu, et lapsetool on kinnitatud minu rattale, ja Javi arvas, et ta läheb Axelit sõidutama. Poolel teel trenni õnnestus mul Javi rattalt kett maha jooksutada. Esmalt mõtlesin ratas käekõrval koju tagasi pöörduda, kuid siis võtsin end kokku ja otsustasin oma osavust näidata. Oli vaid mõne minuti ja veidikese pusserdamise küsimus, kui kett oligi õige koha peal. Võidurõõm missugune! Tunnike spinningus (seekord ainult kohusetundest ja seetõttu, et süda tilgub spordiklubi niisama sponsoreerides verd). Kell 14.15 olin kodus. Javi oli vahepeal Axeliga õue läinud. Olid rattaga oja juurde sõitnud ja ühe tennise tee peal ära kaotanud. Koos valmistasime ja sõime lõunat. Molutasime niisama, siis läks Javi tunniks sisseoste tegema. Meie Axeliga mängisime ja vaatasime veits telekat. Kui Javi tagasi tuli, olime just Axeliga õue minemas. Otsustasime kõik kolmekesi ratastega sõitma minna. Kaasa said mõned viinamarjad, mille Axel suure isuga tee peal ära sõi. Käisime koos kaotatud tennist otsimas, kuid ei leidnud. Võibolla siis kukkus õnnetult ojja... mis poleks ka mingi ime, sest tegelikult oli Javi Axelile kuskilt kaks numbrit suuremad tennised leidnud.... Mehed! Koju tagasi jõudes otsustasime, et lähme kasutame Evelini ära olles võimalust ja käime tema juures vannirõõme nautimas. Viimasest vanniskäigust ongi juba aastaid! Kuna oli ka juba õhtusöögi aeg, siis pakkisime toidu kaasa. Axel tegeles mööda korterit jooksmisega ja paistis keskkonnavahetusest suurt erutust tundvat. Kuna rõdul polnud ühtegi lillepotti, mille mullane sisu välja kiskuda, ja see paistis üleüldiselt ohutu, siis lasin ta ka vabalt sinna toimetama. Kuni märkasin, et ta lammutab põrandat. Sõna otseses mõttes kiskus puidust põrandaplaatide puslet tükkides. Pidin selle lõbu lõpetama. Javi praadis Axelile kala, mina mõnulesin vannis. Kui mul vannis olekust juba pea ringi hakkas käima, ronisin välja ja söötsin Axelile sisse veel järele jäänud kala jäänused ning koristsin igalt poolt tema näpujälgi. Vaatasime telekast mingit ellujääjate sarja. Javi mulistas samal ajal vannis. Axelit ei hakanud vanniga peale kõhu täis pugimist traumeerima. Siis sõime ise. Vannijärgne roidumus oli meil mõlemil ühel hetkel selline, et mõtlesime kõik koos Evelini poole magama jääda, kuid logistiliselt ja jätkusuutlikult lihtsam tundus siiski Axelile pidžaama selga tõmmata, ta Javile kaenlasse visata ning nad koju saata. Mina silusin meie jalajälgi ning läksin magama. Kell võis siis olla veidi üle 22.
PÜHAPÄEV
Äratus oli hommikul kell 7.45. Kui eelmistel hommikutel olin peale ärkamist hüpanud ratta selga ning 5 minuti pärast juba kodus olnud, siis nüüd olin rattata. Ees ootas 25-minutiline jalutuskäik, varustatuna kogu kraamiga, mille olime Evelini juurde kokku vedanud. Koduust avades sain aru, et mehed on juba ärganud. Meestel oli olnud suhteliselt rahulik öö, kõigest ühe lühikese ärkamisega, mille lahendas natukese piima joomine. Igaks juhuks ei hakanud ma Javi ees sõnadesse vormima, et mina olin rohkem kui 1,5 aasta järel (alates kuskil raseduse 6. kuust) maganud neli täispikka ööd. NELI TÄISPIKKA ÖÖD. Mitte et Javi vahepealse aja oluliselt paremini, sügavamalt ja pikemalt oleks maganud, kuid siiski... Javi oli emadepäeva auks otsustanud tulla lagedale seeneomletiga. Kuigi selles polnud enam midagi erakordset, võis sellega väga rahul olla, sest seeneomletti teeb ta oivalist. Hommikusöök söödud, veetis Javi oma 15 püha üksildast minutit WC-s "palvetades" (lektüüriks oli vist midagi panganduse ja finantskriisi alast). Mina helistasin vanaemale ja tervitasin emadepäeva puhul. Siis istus Javi pea tunnikese erinevate perekonnaliikmetega skaipis, samal ajal kui mina köögis korda lõin. Axel viibis küll siin, küll seal. Lõpuks hakkas jonnima ja otsustasime kõik koos õue minna. Suundusime järveäärsele jalutuskäigule, lootes et Axel peagi esimesele päevaunele jääb, kuid võta näpust - Axel nõudis küll kõndima, küll sülle, küll midagi kolmandat, kuid magama keeldus jäämast. Tunnikese temaga mässanud, andsime alla ja läksime koju tagasi. Nii virilat Axelit polnud ma ammu näinud. Kuna mulle tundus, et tal oli viimastel päevadel erakordselt palju sülge jooksnud, siis kahtlustasin uusi hambaid. Tirisin ta siis magamistuppa meie voodisse ja üritasin seal magama saada. Suure nutu ja võitluse peale ta lõpuks väsis ja uinus, kuid kõigest tunnikeseks. Kui Axel veel magas, oli juba käes lõuna ja otsustasime rõdul kõigepealt väikese aperatiivi võtta. Kui päris lõunasöögini jõudsime, oli Axel juba meiega. Süüa eriti midagi ei tahtnud, kui siis mõned viinamarjad. Siis vaatasin mina (Axeliga) "Tuulepealse maa" kordusosa, lubades Axelile kaks küpsist. Teiselt poolt lubas Javi omakorda mõned lusikatäied jäätist. Mõlemad vabandusega, et laps on haiglane, las ta siis saab veidi meelehead. Axel ei suutnud eriti otsustada, kas talle meeldib rohkem küpsis või jäätis. Meie Axeliga vaatasime poole teisestki "Tuulepealsest maast", Javi magas tunnise siesta. Kui ärkas, seadsime end valmis ja läksime kolmekesi ratastega sõitma. Selleks ajaks paistis, et Axel oli täiesti paranenud. Nägu rattal oli nalja täis. Sõitsime paar kilomeetrit eemal asuvale uhiuuele vingele mänguväljakule. Kohtasime seal ema umbes aastaste kolmikutega. Üksipäini. Jõllitasime sõnatult. Axelil on ausalt öeldes suht ükskõik, millisel mänguväljakul olla, peaasi, et oleks liiva, mida suhu toppida. Javi käis vahepeal sealsamas asuvate tuttavate juures midagi asjatamas, mina ajasin pool tundi Axelit mänguväljakul taga. Suhteliselt väsitav, kui ta tormab ringi nagu tuulispask ja sa pead tal kogu aeg sabas olema, et ta ei varastaks kellegi teise mänguasju, ei tungiks teistele lastele nii lähedale, et privaattsoon saab ületatud, ei topiks lausa peotäite kaupa liiva suhu, et lükkaks jalgrattaid ümber, ei roniks kivide otsa jne jne. Kui Javi tagasi tuli, sõitsime väikese ringiga koju. Javi võttis Axeli ja vankri ning läksid Suolijärvi ringile, et Axel teise päevaune magaks. Mina tegin vahepeal külma supi valmis ja sain pooltunnikese arvutis tähtsaimad asjad üle vaadata. Nii kui nad koju jõudsid, oli Axel hops üleval. Sõime, Javi asjatas tunnikese oma pakiliste asjadega arvutis. Siis tõi Javi keldrist oma tähtsad kruvikeerajad ja panime Axeli pulkadevoodi põhja madalaimasse asendisse ning teise küljeraami uuesti ette. Seda kõike lootuses, et see laps õpib lähiajal oma voodis magama. Edasi vaatasin mina poole silmaga telekat, seades samal ajal Axelit magamaminekuks valmis. Samal ajal teades, et ega ta tegelikult pole selleks lähima poole-tunni jooksul valmis. Kell 10 läksin ise voodisse. Proovisin Axelit pulkadevoodisse panna. Solvus südamepõhjani, et teda nagu mingit ahvi puuri suruti, ja röökis meeleheitlikult. Lasin vabadusse. Axel mängis ja jooksis minu ja Javi vahet. Kell 22.30 asutas Javi end diivanile Vormel 1 vaatama. Axel koos temaga. Mingil ajal toodi Axel minu juurde, öeldes, et laps tahab magada. Axel keerutas ja keerutas end voodis, pooltunni kindlasti, kuni lõpuks siiski unne vajus. Pea minu padjal, mina voodist peaaegu välja pukseeritud, kuid mis kõige tähtsam - siiski ilma tissitamata. Vahetasin alandlikult voodipoolt ning Javil ei jäänud üle midagi muud, kui diivanile taanduda. Axel ärkas kell 5.30, olles siiski maganud kogu öö. Kui 6,5 tundi saab kogu ööks nimetada.
JÄRELSÕNA
On aega läinud, kuid ajapikku on minu ambitsioonid OMA ajale väljaspool tööaega üsna mikroskoopiliseks muutunud. Selles nädalavahetuses oli oma aega need umbes 1,5 tundi, kui sai trennis käidud. Unetunnid ei lähe ometi arvesse. Ma isegi ei ütleks, et minu ootused enne Axelit selle oma aja suhtes oleksid olnud suuremad, kui reaalsuses on välja kukkunud. Nii ma üldiselt arvasingi, et neil, kellel on lapsed, on otsustanud jätta oma ajaga aastateks (ja raske südamega) hüvasti. Selle asemel on aeg lapse ja perega, mida nimetakse kvaliteetajaks. Vahel ei saa muidugi aru, et see on kvaliteetaeg. Aga vahel saab ka. Kuid öeldagu mida öeldakse, omast ajast tunnen ma selles elus peale veebruari 2012 kõige teravamat puudust. Võibolla ma kujundan endale ka hommikused 15-minutilised pühad "palvehetked" märgades ruumides suletud uste taga. Vähemalt minu jaoks on omandanud peldikulugemine nüüd täiesti uue tähenduse. Varem näis see lihtsalt üks naljakas kiiks.
LAUPÄEV
Laupäeva hommikul jõudsin jalgrattal tuhisedes koju kell 8. Olin maganud Evelini juures, sest meil käib alates kolmapäevast Axeli rinnapiimast võõrutamise aktsioon ja on parem, kui ma pole talle öösiti kättesaadav. Axel võttis mind uksel vastu, Javi askeldas köögis seeneomleti kallal. Öö oli möödunud ilusti, ilma ühegi ärkamiseta. Braavo! Omlett sai valmis, kohv ka, kogu pere sõi kõhud täis. Javi läks enne kella 10 sulgpalli mängima, mina koos Axeliga õue. Asjatasime esmalt meie maja hoovi mänguplatsil, Axel jooksis hinge tõmbamata ringi ja kurameeris naabermaja plikadega, siis käisime majatagusel suuremal mänguväljakul, siis kõndisime läbi metsaraja järve äärde. Ehk siis mina kõndisin, Axel lebotas vankris. Järve äärde jõudes oli Axel magama jäänud, ja peale väikest mõnulemist sillerdava järve ääres päikese käes võisin ta koju tagasi kärutada ja rõdule magama lükata. Tehtud said mõningad pakilisemad kodutööd. Siis tuli Javi koju, vahetas välja minu ratta esirehvi, mis oli jälle katki. Ma arvan, et seda rehvi on vahetatud nüüdseks tublisti üle 10 korra, nii et tegelikult oleks mõistlik midagi kapitaalsemat selle neetud esirattaga ette võtta. Võtsin Javi ratta ja sõitsin trenni. Selline logistiline lahendus seekord seetõttu, et lapsetool on kinnitatud minu rattale, ja Javi arvas, et ta läheb Axelit sõidutama. Poolel teel trenni õnnestus mul Javi rattalt kett maha jooksutada. Esmalt mõtlesin ratas käekõrval koju tagasi pöörduda, kuid siis võtsin end kokku ja otsustasin oma osavust näidata. Oli vaid mõne minuti ja veidikese pusserdamise küsimus, kui kett oligi õige koha peal. Võidurõõm missugune! Tunnike spinningus (seekord ainult kohusetundest ja seetõttu, et süda tilgub spordiklubi niisama sponsoreerides verd). Kell 14.15 olin kodus. Javi oli vahepeal Axeliga õue läinud. Olid rattaga oja juurde sõitnud ja ühe tennise tee peal ära kaotanud. Koos valmistasime ja sõime lõunat. Molutasime niisama, siis läks Javi tunniks sisseoste tegema. Meie Axeliga mängisime ja vaatasime veits telekat. Kui Javi tagasi tuli, olime just Axeliga õue minemas. Otsustasime kõik kolmekesi ratastega sõitma minna. Kaasa said mõned viinamarjad, mille Axel suure isuga tee peal ära sõi. Käisime koos kaotatud tennist otsimas, kuid ei leidnud. Võibolla siis kukkus õnnetult ojja... mis poleks ka mingi ime, sest tegelikult oli Javi Axelile kuskilt kaks numbrit suuremad tennised leidnud.... Mehed! Koju tagasi jõudes otsustasime, et lähme kasutame Evelini ära olles võimalust ja käime tema juures vannirõõme nautimas. Viimasest vanniskäigust ongi juba aastaid! Kuna oli ka juba õhtusöögi aeg, siis pakkisime toidu kaasa. Axel tegeles mööda korterit jooksmisega ja paistis keskkonnavahetusest suurt erutust tundvat. Kuna rõdul polnud ühtegi lillepotti, mille mullane sisu välja kiskuda, ja see paistis üleüldiselt ohutu, siis lasin ta ka vabalt sinna toimetama. Kuni märkasin, et ta lammutab põrandat. Sõna otseses mõttes kiskus puidust põrandaplaatide puslet tükkides. Pidin selle lõbu lõpetama. Javi praadis Axelile kala, mina mõnulesin vannis. Kui mul vannis olekust juba pea ringi hakkas käima, ronisin välja ja söötsin Axelile sisse veel järele jäänud kala jäänused ning koristsin igalt poolt tema näpujälgi. Vaatasime telekast mingit ellujääjate sarja. Javi mulistas samal ajal vannis. Axelit ei hakanud vanniga peale kõhu täis pugimist traumeerima. Siis sõime ise. Vannijärgne roidumus oli meil mõlemil ühel hetkel selline, et mõtlesime kõik koos Evelini poole magama jääda, kuid logistiliselt ja jätkusuutlikult lihtsam tundus siiski Axelile pidžaama selga tõmmata, ta Javile kaenlasse visata ning nad koju saata. Mina silusin meie jalajälgi ning läksin magama. Kell võis siis olla veidi üle 22.
PÜHAPÄEV
Äratus oli hommikul kell 7.45. Kui eelmistel hommikutel olin peale ärkamist hüpanud ratta selga ning 5 minuti pärast juba kodus olnud, siis nüüd olin rattata. Ees ootas 25-minutiline jalutuskäik, varustatuna kogu kraamiga, mille olime Evelini juurde kokku vedanud. Koduust avades sain aru, et mehed on juba ärganud. Meestel oli olnud suhteliselt rahulik öö, kõigest ühe lühikese ärkamisega, mille lahendas natukese piima joomine. Igaks juhuks ei hakanud ma Javi ees sõnadesse vormima, et mina olin rohkem kui 1,5 aasta järel (alates kuskil raseduse 6. kuust) maganud neli täispikka ööd. NELI TÄISPIKKA ÖÖD. Mitte et Javi vahepealse aja oluliselt paremini, sügavamalt ja pikemalt oleks maganud, kuid siiski... Javi oli emadepäeva auks otsustanud tulla lagedale seeneomletiga. Kuigi selles polnud enam midagi erakordset, võis sellega väga rahul olla, sest seeneomletti teeb ta oivalist. Hommikusöök söödud, veetis Javi oma 15 püha üksildast minutit WC-s "palvetades" (lektüüriks oli vist midagi panganduse ja finantskriisi alast). Mina helistasin vanaemale ja tervitasin emadepäeva puhul. Siis istus Javi pea tunnikese erinevate perekonnaliikmetega skaipis, samal ajal kui mina köögis korda lõin. Axel viibis küll siin, küll seal. Lõpuks hakkas jonnima ja otsustasime kõik koos õue minna. Suundusime järveäärsele jalutuskäigule, lootes et Axel peagi esimesele päevaunele jääb, kuid võta näpust - Axel nõudis küll kõndima, küll sülle, küll midagi kolmandat, kuid magama keeldus jäämast. Tunnikese temaga mässanud, andsime alla ja läksime koju tagasi. Nii virilat Axelit polnud ma ammu näinud. Kuna mulle tundus, et tal oli viimastel päevadel erakordselt palju sülge jooksnud, siis kahtlustasin uusi hambaid. Tirisin ta siis magamistuppa meie voodisse ja üritasin seal magama saada. Suure nutu ja võitluse peale ta lõpuks väsis ja uinus, kuid kõigest tunnikeseks. Kui Axel veel magas, oli juba käes lõuna ja otsustasime rõdul kõigepealt väikese aperatiivi võtta. Kui päris lõunasöögini jõudsime, oli Axel juba meiega. Süüa eriti midagi ei tahtnud, kui siis mõned viinamarjad. Siis vaatasin mina (Axeliga) "Tuulepealse maa" kordusosa, lubades Axelile kaks küpsist. Teiselt poolt lubas Javi omakorda mõned lusikatäied jäätist. Mõlemad vabandusega, et laps on haiglane, las ta siis saab veidi meelehead. Axel ei suutnud eriti otsustada, kas talle meeldib rohkem küpsis või jäätis. Meie Axeliga vaatasime poole teisestki "Tuulepealsest maast", Javi magas tunnise siesta. Kui ärkas, seadsime end valmis ja läksime kolmekesi ratastega sõitma. Selleks ajaks paistis, et Axel oli täiesti paranenud. Nägu rattal oli nalja täis. Sõitsime paar kilomeetrit eemal asuvale uhiuuele vingele mänguväljakule. Kohtasime seal ema umbes aastaste kolmikutega. Üksipäini. Jõllitasime sõnatult. Axelil on ausalt öeldes suht ükskõik, millisel mänguväljakul olla, peaasi, et oleks liiva, mida suhu toppida. Javi käis vahepeal sealsamas asuvate tuttavate juures midagi asjatamas, mina ajasin pool tundi Axelit mänguväljakul taga. Suhteliselt väsitav, kui ta tormab ringi nagu tuulispask ja sa pead tal kogu aeg sabas olema, et ta ei varastaks kellegi teise mänguasju, ei tungiks teistele lastele nii lähedale, et privaattsoon saab ületatud, ei topiks lausa peotäite kaupa liiva suhu, et lükkaks jalgrattaid ümber, ei roniks kivide otsa jne jne. Kui Javi tagasi tuli, sõitsime väikese ringiga koju. Javi võttis Axeli ja vankri ning läksid Suolijärvi ringile, et Axel teise päevaune magaks. Mina tegin vahepeal külma supi valmis ja sain pooltunnikese arvutis tähtsaimad asjad üle vaadata. Nii kui nad koju jõudsid, oli Axel hops üleval. Sõime, Javi asjatas tunnikese oma pakiliste asjadega arvutis. Siis tõi Javi keldrist oma tähtsad kruvikeerajad ja panime Axeli pulkadevoodi põhja madalaimasse asendisse ning teise küljeraami uuesti ette. Seda kõike lootuses, et see laps õpib lähiajal oma voodis magama. Edasi vaatasin mina poole silmaga telekat, seades samal ajal Axelit magamaminekuks valmis. Samal ajal teades, et ega ta tegelikult pole selleks lähima poole-tunni jooksul valmis. Kell 10 läksin ise voodisse. Proovisin Axelit pulkadevoodisse panna. Solvus südamepõhjani, et teda nagu mingit ahvi puuri suruti, ja röökis meeleheitlikult. Lasin vabadusse. Axel mängis ja jooksis minu ja Javi vahet. Kell 22.30 asutas Javi end diivanile Vormel 1 vaatama. Axel koos temaga. Mingil ajal toodi Axel minu juurde, öeldes, et laps tahab magada. Axel keerutas ja keerutas end voodis, pooltunni kindlasti, kuni lõpuks siiski unne vajus. Pea minu padjal, mina voodist peaaegu välja pukseeritud, kuid mis kõige tähtsam - siiski ilma tissitamata. Vahetasin alandlikult voodipoolt ning Javil ei jäänud üle midagi muud, kui diivanile taanduda. Axel ärkas kell 5.30, olles siiski maganud kogu öö. Kui 6,5 tundi saab kogu ööks nimetada.
JÄRELSÕNA
On aega läinud, kuid ajapikku on minu ambitsioonid OMA ajale väljaspool tööaega üsna mikroskoopiliseks muutunud. Selles nädalavahetuses oli oma aega need umbes 1,5 tundi, kui sai trennis käidud. Unetunnid ei lähe ometi arvesse. Ma isegi ei ütleks, et minu ootused enne Axelit selle oma aja suhtes oleksid olnud suuremad, kui reaalsuses on välja kukkunud. Nii ma üldiselt arvasingi, et neil, kellel on lapsed, on otsustanud jätta oma ajaga aastateks (ja raske südamega) hüvasti. Selle asemel on aeg lapse ja perega, mida nimetakse kvaliteetajaks. Vahel ei saa muidugi aru, et see on kvaliteetaeg. Aga vahel saab ka. Kuid öeldagu mida öeldakse, omast ajast tunnen ma selles elus peale veebruari 2012 kõige teravamat puudust. Võibolla ma kujundan endale ka hommikused 15-minutilised pühad "palvehetked" märgades ruumides suletud uste taga. Vähemalt minu jaoks on omandanud peldikulugemine nüüd täiesti uue tähenduse. Varem näis see lihtsalt üks naljakas kiiks.
Comments