Sõbrad

Lugedes Maria blogipostitust igatsusest vanade sõprade vastu tundsin, kuidas minu sees lõi midagi kajama. Nii suur oli äratundmine. Ta kirjutab, et on päevi, kus ta igatseb kohutavalt oma vanade (Eesti) sõprade järele. Ja nende inimeste järele üleüldiselt, kes tundisid teda enne seda aega, kui temast sai ema.

Ma ei ole kunagi olnud südamesõprade inimene, kuid ometigi on mul päris palju häid sõpru erinevatest eluperioodidest. Kuidagi on läinud nii, et need inimesed, keda ma kutsun sõpradeks, on eestlased ühe-kahe, võibolla kolme erandiga. Nende sõpradega on nii, et nad on kuskilt mingil eluperioodil (koolis, kutsekoolis, ülikoolis, tööl…) tulnud, ja siis kalliks saanud. Mõnedega ei olegi võibolla kuigivõrd palju aega koos veedetud, kuid tunnen hingesugulust. Mõnedega otseselt mitte hingesugulust, kuid kuna koos on veedetud mingi oluline etapp elust, siis nad on osa minu minevikust ning ma võtan neid lihtsalt sellistena nagu nad on (ja ilmselt siis ka vastupidi). Koos on hea ja turvaline ning alati saab palju nalja.

Mingi osa elust elasin ma arvamusega, et ma olen inimene, kes leiab kiiresti kontakti ka võhivõõrastega ning loon hõpsalt endale uue suhtlusvõrgustiku. Kulgemine elu jooksul ühest riigist teise, kolimine näiteks töö sabas või hoopis mingisuguse uue kogemuse eesmärgil tundus nii teostatav. Nüüd näen ma juba õige mitu aastat ennast teises valguses. Mulle meeldib uusi inimesi kohata ja nendega vestelda, kuid see tee, mis tuleb läbida, et keegi päris omaks saaks, näib liiga pikk. Ilmselt on ka minu paarisuhtel ja paari mõlema osapoole samasugusel avatusel uutele tutvustele siin mingisugune roll. Kuid minu heaolu puudutavates otsustes on vastutus ikkagi vaid minul ning ma pean tõdema, et kuidagi on juhtunud nii, et ma olen muutunud inimeste suhtes äärmiselt valivaks ning kinniseks. Ei saagi päriselt aru, miks. Ehk tunnen ma end ebamugavalt selles keskkonnas ja elukorralduses, kus praegu olen. Ja kogu aeg on sees ootus, et kui keskkond muutub, siis muutun iseenesest ka mina. Oma elementi.

Meie senine sõpruskond-tutvuskond Tamperes laguneb tükkides. Palju aastaid on Soomes elatud, nüüd minnakse kuhugi mujale. Need kes jäävad, on kas soomestunud või lihtsalt sundolukorras. Ja meil pole enam eriti midagi ühist.

Endalegi ootamatult olen ma aru saanud, et ma olen kogukonnainimene. Olen inimene, kes tahab kasvatada juuri ning olla osa kogukonnast. Olgu see siis kuskil külas või linnajaos. Hervantas, kus praegu elame, ma mingit kogukonda ei tunneta. Igaüks elab oma elu, hiilib moka otsast teretades (kui sedagi) üksteiset mööda, kiire-kiire. Tööle-koju-trenni-poodi-reisile-mökkisse-tööle… Meie kortermajas on kõik on organiseeritud ja saab nähtamatult tehtud, maksa ainult raha. Mulle sobib see aina vähem. Alati on võimalus kuuluda teiste ”eestlaste” või ”välismaalaste” hulka, kuid ma tõrgun ennast kategooriatesse paigutamast. Ma näen ennast endiselt veel inimesena, kelle kuulumine ületab rahvus- ning päritoluriigipiire. Aga samas minus on toimunud märgatav nihe selles suunas, et eestlus muutub olulisemaks. Tegelikult mind hirmutab see mõte, et ühel päeval ma äkki tunnen rohkem hingesugulust nende inimestega, kes käivad ja vehivad Eesti lippu, kuid samal ajal saadavad oma mõtteis ja sõnades venelasi Siberisse ning sõimavad neegreid ja geisid. See oleks ikka väga õudne.

Aga seniks kuni ma pole enda jaoks lõplikult välja mõelnud, kus ma pean olema, et sundimatult ja õnnelikult kuuluda, tunnen ma tihti puudust sellest, et…

…minna kellegi juurde kohvile. Lihtsalt.

…inimesed astuksid minu juurest läbi. Lihtsalt.

…minna kellegagi koos matkama, grillida lõkkel vorste, käia kohvikus, teatris, sünnipäeval.

…soovid ja ettepanekud uuesti kohtuda ei muutuks kohe unustusse vajunud soovideks ja ettepanekuteks.

…anda oma panus kellegi talgutel. Vastuteenet ootamata. Sest üheskoos tegemisest on rõõm suurem. Lihtsalt.

…teenete palumine ja teenete tegemine ei tunduks rasked.

…koostegemistes oleks lihtsalt rohkem spontaansust ja rõõmu, mitte sunnitud olekut ja ebamugavustunnet.

Seda nimekirja võiks jätkata.