Roosamanna

Iiris on naeratama ja imiteerima hakanud. See oli vist 13. veebruar, kui ma esimest korda aru sain, et ta nüüd naeratamist päris teadlikult imiteerib. Vahel naeratab kohe päris pikalt. Ka keele suust välja ajamist oskab imiteerida, pilguga haakub ja mulle tundub, et paaril korral olen ma teda tabanud proovimast ”jutustama” hakata.

6 nädala vanuses nõuandlas käies oli ta 53 cm pikk (sünnipikkusega võrreldes +5 cm) ja kaalu oli 4,5 kg (sünnikaaluga võrreldes +1,6 kg). Seega kasvab ja kosub meie väike printsess väga ilusasti. Pole enam jälgegi neist peenikestest keppjalgadest ning kanatiibu meenutavatest abaluudest. Volüümi on kõvasti igalt poolt juurde tulnud, mitte et just trullakas, aga siiski vormikas preili. Ja põsed on nii punni läinud, et nägu meenutab praegu pigem ristkülikut kui ovaali.

Oi seda roosamajandust! Kõik mu pereliikmed tuletavad mulle meelde minu kunagisi sõnu, et ”mina oma tütart küll kunagi roosasse ei hakka riietama!” Ja nüüd ma teen seda peaaegu iga päev. Üks põhjus on muidugi see, et 99% Irise riidehilpudest olen ma kellegi käest saanud ning need juba on suuremas osas roosad – mis ma selle faktiga ikka peale hakkan? Teisalt aga pole ma ise ka 100% süüst puhas. Pean tunnistama, et hiljuti olen talle teise ringi poodidest ka ise üht-teist soetanud ning nende asjade värvigammas leidub ka eri värvi roosat. See lihtsalt on nii, et peaaegu kõik, mis väikestele preilidele mõeldud, on suuremal või vähemal määral roosa. Fakt. Kui ma nüüd selle elufakti vastu tõesti väga aktiivselt protesteerida tahaksin, siis võiksin ma minna seda teed, et ajan läbi vaid Axeli beebiajast jäänud riietega või ostan nö poisilikumaid või täiesti sooneutraalseid asju. Siin aga tuleb tunnistada, et üllatus-üllatus! minus ikkagi on ka natuke seda printsessi-ema, kes tahab et tema tütar pigem naiselik kui mehelik välja näeks. Seega jah – meie kappidesse on leidnud tee roosa ja sitsid-satsid.