Elu hallid varjud

Mul on raske seda endale tunnistada, kuid praegust eluetappi saadab tihti tunne justkui oleks meie elu mingisse paksu halli udusse mähitud. Ja see tunne ei ole hea. Vaatad kõike läbi lõputu udu, mille taga kuskil kaugel on vististi päike ja tõeline elu, aga meie ei suuda mitte kuidagi leida teed sinna teisele poole. Sellele meeleseisundile ei aita kaasa pikk ”muust maailmast” eraldatus – oleme kogu perega alates augustist kogu aeg siin Soomes olnud (kui minu väike 3-päevane oktoobrikuine randevuu Eestisse välja arvata) – , see otsatu kole lumetu talv, väikeste laste vanemateks olemine, Javi kestev tööta olek... Ei saa öelda, et kui neid tegureid poleks, oleks kõik kindlasti ilus, kuid need on sellised faktid meie argises elus, mis ei lase teha suuri muutusi. Isegi spontaanne argirutiinist väljamurdmine on suhteliselt võimatu.Sest... kõik meie võimalused, teod, mõtted ja tunded on omavahel seotud.

Ei ole kaugel aeg, kui võime ilmselt öelda, et Javi on kolm pikka aastat töötu olnud. Ei saa vist märkamata jätta, et minu kõneviisis hakkab lootus kaduma? Aina sagedamini leiame end küsimast: mis saab edasi, kui kaua veel, kuidas ja kuhu edasi? Kolm aastat tagasi oli tunne, et kõik siin elus on võimalik, andke vaid redel ja me sammume pilvede peale. Nüüd... elu on stoppkaadrisse kinni jäänud. Kogu aeg tuleb ponnistada ja oodata lootuses, et ühel heal päeval pöördub õnn ja kuskil on see töövõimalus talle. Kõike on proovitud. Igasugu stsenaariume. Kuid seda pööret paremusele ei tule ega tule. Meie elus on aina aktuaalsem küsimus: kui kaua veel? St kui kaua veel anname me Soomele võimaluse? Oleme tahtnud siia oma alatise kodu luua, kuid kui hakkab kaduma lootus, et Javi võiks siin mingi enam-vähem mõistliku töö leida, siis kas elu siin on see, millest peaksime ja tahaksime kümne küünega kinni hoida? Me oleme juba nii vanad ja kogenud, et mitte uskuda maasikamaa olemasolusse, kuid kui sul on kuskil pikka aega halb ning pole kindlat teadmist, et igal pool mujal on veel halvem, siis tekivad mõtted midagi teistsugust proovida. Kui mitte päris kannapööre teha, siis vähemalt järele proovida, anda millelegi muule võimalus. Nii me vist olemegi – ssuuresti ilmselt ka selle lõputult halli talve tõukel – valmis end mõneks ajaks Hispaanias sisse seadma, et näha, kuidas seal. Eks näis, kas see mõte hajub jälle nagu paljudel kordadel varem, või hakkab hoopis jõudu koguma.

Viimati rõõmustasime selle üle, et Javi koolitusele pääses, et uut ametit õppida. Kunagi pole halba ilma heata ja vastupidi. Meie tänases olukorras siis nii: poleks Javil koolitust, oleks tal vabadus Soomest kasvõi nädalaks lahkuda. Kui nii, siis vaataksin ma praegu välja ükskõik millise päikesereisi, pakiks oma pere kokku ja lendaks ära, et ennast sellest argipäevast välja murda. Oijah, nüüd tuleb meelde, et Irisel pole veel passigi, aga see on juba väike korraldamist võimaldav detail.

Pole erilist lohutust sellest, et ma tean: maailmas on miljardeid inimesi, kellel on suuresti rohkem põhjust õnnetu olemiseks kui minul. On tänamatu tunda ennast õnnetu ja lootusetuna elades selles ilmas ”valitute” seltskonnas. Ometigi ei saa teinekord midagi selle vastu, et on tunded ja meeleolud, mis tulevad ja meid saadavad. Täna. Homme. Ülehomme. Võibolla päev pärast homset on päikesepaiste ja linnulaul, ma tunnen ennast terve ja tegusena, Axel on jälle heas tujus ning udu hajub märkamatult. Võibolla.