Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Reedel tabas mind päris pika aja suurim pettumus. Nimelt olin ma mitu nädalat elanud teadmises, et just selle reede õhtul jätan ma lapsed Javi ja Marta hoolde ning lähen end teiste endiste Lionbridge'lastest emade seltskonnas välja tuulutama. Üks mõnus õhtusöök ja mokalaat ning mitte ühtegi last! Ma olin selleks sündmuseks ka erilisi ettevalmistusi teinud. Näiteks varnud külmkappi rinnapiima, ostnud koju purgi rinnapiimaasendajat ning harjutanud Irist pudelist neid mõlemat jooma. Mitte et ta eriti nendega leppinud oleks, ent vähemalt oli mul kindlus, et ta oskab pudelist juua ning küllap siis ka joob, kui nälg nõrkemiseni peal on. Aga võta näpust! Selle erilise päeva hommikul oli mul hääl kähe ning päeva edenedes liikus asi selles suunas, et ega ma eriti enam rääkida ei saanud. Isu kodust välja saada oli siiski nii suur, et ma sättisin end õhtupoole veel ilusti riidesse ning sõitsime terve pesakonnaga ekskursiooni korras kesklinnagi, kust teised pidid peagi kodu poole tagasi sõitma...

Facebookis on käimas mäng "Päev pildis". Mulle tundub, et mul pole tahtmist selles FB vahendusel osaleda, küll aga võin teile siin blogis piltide abil jutustada, mida tegime eile.

Käisin hiljuti lasteaia juhataja jutul. Sai kergem. Aga eellugu selline. Axelil on juba ammust aega miskipärast selline loll komme, et vahetevahel kõksib oma pead vastu seina. Esiti paistis, et tegi nii, sest see oli lihtsalt naljakas ja nii sai koheselt ka tähelepanu. Seda tuli ette vahetevahel juba siis kui ta polnud veel aastanegi. Kuna tihti ei juhtunud ning üldse midagi hullu ei juhtunud, siis ei näinud me selles ka suurt probleemi ning mõtlesime, et küll läheb iseenesest üle nii nagu kõik muudki asjad väikeste laste elus. Siis mingil ajal juba enne Irise sündi hakkas mõnikord juhtuma, et kui Axelit tabas raevuhoog, loopis ta asju ja ühtlasi hakkas ka oma pead meelega vastu põrandat lööma. Sellest on mitmel korral tulnud otsa ette muhke ja sinikaid. Ega see meeldiv olukord pole, kui su laps ise ennast vigastab, aga samas ei ole seda juhtunud väga tihti ning asi pole õnneks ka väga hullusti lõppenud. Nüüd Irise sünni järel oleme aga tähele pannud, et Axel kasutab enesele haiget...

Ma olen siin päris pikalt pidanud iseendaga sisemonoloogi ning vahepeal astunud dialoogi Javi, ühe Axeli kasvataja ning lasteaia juhatajaga, seda kõike teemal, mida teha Axeliga suvel, kui meie kodulasteaed on ühtekokku 6 nädalat suletud. Enne seda, kui lasteaed kinni pannakse, on aga veel jaanipäev ja meie sõit Hispaaniasse. Seega puudutab kõnealune periood ühtekokku tervelt kaheksat nädalat, 16. juunist 11. augustini. Olukord siin Soomes on selline, et ühelt poolt on vanematel õigus lasteaiakohale ka suveperioodil, kui vanemad on tööl või mõni muu mõjuv põhjus. Teisalt aga lasteaed survestab oma last suvel päris pikaks ajaks lasteaiast ära võtma. Minul emapuhkusel oleva emana pole tegelikult õiguslikku alustki suvel oma lapse lasteaeda paigutamiseks. Seda ka siis mitte, kui isa on töö/koolituse/praktiga hõivatud. Loomulikult tuleb ette ka erandeid (millele ma ka lootsin natuke). Samas tunnistan aga ausalt, et praegu on minu ja Javi jaoks argipäevad palju stressivabamad kui nädalava...

Vannun oma esihammaste nimel, et mina pole viimase kahe aasta jooksul väljendit "C'mon baby!" kasutanud. Ja pole ka kuulnud, et Javi seda teinud oleks. Ometigi on Axel selle kuskilt oma sõnavarasse võtnud ja oskab selle sõnapaariga situatsioonikoomikat tekitada. Naeru nabani. Üldiselt aga... aeg lihtsalt voolab mööda. Alles olen ma Axeli riidesse toppinud, lasteaeda saatnud, hommikukohviga ühele poole saanud ning Irisega hommikuse jalutuskäigu teinud, kui juba ongi lõuna ja siis kohe kell 4 ja Axel tuleb koju ja... siis teadagi on järgmised tunnid intensiivselt sisustatud balansseerimisega Axeli jonnihoogude, lollitamiste, toiduvalmistamise, Irise söötmise ja mähkme-pidžaamaralli, mõlema magamapanemisega. Siis on kell umbes 9 ja väsimus ja... Ja siis ärkab Iris vahetevahel uuesti ja vahel ei ärka ka. Aga millekski väga toredaks pole õhtuti ei aega ega jaksu. Ma ei mäleta, millal ma viimati filmi vaatasin. Teoreetiliselt ju võiks aga kunagi ei kuku välja. Ilmselgelt on p...