Kaarel Nupukas

Käisin hiljuti lasteaia juhataja jutul. Sai kergem. Aga eellugu selline. Axelil on juba ammust aega miskipärast selline loll komme, et vahetevahel kõksib oma pead vastu seina. Esiti paistis, et tegi nii, sest see oli lihtsalt naljakas ja nii sai koheselt ka tähelepanu. Seda tuli ette vahetevahel juba siis kui ta polnud veel aastanegi. Kuna tihti ei juhtunud ning üldse midagi hullu ei juhtunud, siis ei näinud me selles ka suurt probleemi ning mõtlesime, et küll läheb iseenesest üle nii nagu kõik muudki asjad väikeste laste elus. Siis mingil ajal juba enne Irise sündi hakkas mõnikord juhtuma, et kui Axelit tabas raevuhoog, loopis ta asju ja ühtlasi hakkas ka oma pead meelega vastu põrandat lööma. Sellest on mitmel korral tulnud otsa ette muhke ja sinikaid. Ega see meeldiv olukord pole, kui su laps ise ennast vigastab, aga samas ei ole seda juhtunud väga tihti ning asi pole õnneks ka väga hullusti lõppenud. Nüüd Irise sünni järel oleme aga tähele pannud, et Axel kasutab enesele haiget tegemise taktikat juba üsna sageli. Kui ikka midagi ei saa või miski talle ei meeldi, siis on selline pea vastu maad tagumine kohe varnast võtta. Enamasti lõpeb asi sellega, et ta lõpuks ikkagi Javi, vahel ka minu süles rahuneb, paneme ta muhule jääd ning tasapisi läheb raevuhoog üle. Siis on hea ja koostöövalmis Axel jälle tagasi.

On siililegi selge, et sellised enese vigastamisega tipnevad raevuhood on Axeli taktikaks tähelepanu saada. Mida aga sellises situatsioonis teha? Püüda ükskõik mis vahenditega raevuhoogusid ennetada, sh lasta tal oma tahtmine saada? Lasta tal raevutseda, sest praktiliselt pole ennetamine ju võimalik, kuid hoida miskitmoodi ära see, et ta endale füüsiliselt liiga teeb? Lasta tal ennast välja elada, isegi kui ta silmnähtavalt haiget saab?

Senini oleme nende Axeli raevuhoogudega veel kuidagi hakkama saanud, seda tänu sellele, et meid on olukorda ohjeldamas olnud kaks täiskasvanut. Olemegi oma elu püüdnud korraldada nii, et ajal, kui Axel on lasteaiast kodus, oleme mõlemad ise ka kodus. Kuna Javi kool lõpeb kella kolmeks ning tal tuleb päris tihti ette ka ”kaugtööpäevi”, siis on see päris hästi õnnestunud ning kõik muudki asjad on laste kõrvalt tehtud saanud. Mõnikord olen ma nende kahega ka kahekesi olnud, kuid mitte kunagi rohkem, kui kaks-kolm tundi ühtejärge. 

Üldiselt aga olen hakanud end häälestama sellele, et mul tuleb aina tihedamini ja pikemalt kahe ”beebiga” üksinda hakkama saada. Javil on mai keskpaigast augusti lõpuni praktikal ja tema päevad hakkavad välja nägema nagu täistööpäevad: 8-16.30 või midagi sinnakanti tööpostil. Ja Axel, nagu me otsustasime, on suvel kaks kuud lasteaiast kodus. Niisiis tuleb õppida Axelit taltsutama ning kahega hakkama saama nii, et me kõik kuidagi ellu jääksime ning suurema osa päevast ikka rõõmsad oleksime.

Aga tagasi algusesse. Kuna lasteaia juhataja isiklikult oli mul soovitanud Axel suvel kodupidamisele võtta ning temaga ühendust võtta, et arutada, kuidas meie ”keevalist” poissi natuke taltsutada, siis haarasin võimalusest kinni. Tegemist ikkagi väga toreda inimese ning eelkõige kogenud lasteaiapedagoogiga. Sain päris palju tuge ja kasulikke näpunäiteid. Selgus, et selles, et meie laps endale viga tegema kipub, pole midagi erilist: laste üsna tavapärane viis omale tähelepanu tõmmata. Kuigi mõne ema jaoks ehk vastuvõetamatu, oli juhataja kindel soovitus lasta lapsel end välja elada – ehk siis sõna otseses mõttes kasvõi endale haiget teha – ning mitte sekkuda. Olla kohal, rääkida, säilitada rahulikkus, kuid mitte katkestada oma tegevusi ega keskenduda lapse maharahustamisele ükskõik mis moel. Ainult nii pidavat lapsed hakkama mingil hetkel taipama, et enesele haiget tegemine ei vii soovitud tulemuseni ehk oma tahtmise ja tähelepanu saamiseni. Javi ema küll väitis, et tema ei suudaks iialgi vaadata, kuidas Axel märatseb ja endale haiget teeb, vaid sekkuks ilmtingimata, kuid mina arvan, et mina suudan. Lõpuks olen ikkagi mina see, kes päevast päeva selle lapsega koos peab elama ja hakkama saama – pigem ma siis teen oma südame mõneda korrad kõvaks selle hinnaga, et mu laps minuga ei manipuleeri ja meil on tulevikus kodurahu. Eks neid teemasid, mida me arutasime, oli mitmeid, ei hakka neid kõiki siin kirjeldama. Kõige otsesemalt minu argielu puudutavalt leppisime kokku nii, et selle asemel, et lasta hommikuti Javil Axel lasteaeda viia, hakkan koos Irisega ise Axelit viima. Muutub see, et ma annan talle hommikuti rohkem aega kodus olla, minu ja Irisega (ilma Javita) koos olla, ja omas rütmis kodust välja ja lasteaeda minekuks valmistuda. Tähendagu see siis kasvõi seda, et me jõuame lasteaeda kell pool 11. Ma arvan, et see on päris hea viis suveks valmistuda.

Axel ongi nüüd terve nädala hiljem lasteaeda läinud, kuid mingit muutust paremusele pole ma küll veel märganud. Pigem on ta selle möödunud nädalaga ühtäkki beebistunud. Vanaema Marta on ”saanud” (st ma ei ütleks, et luti imemine oleks mul olnud mingi eesmärk omaette, kuid olukorras, kus Iris hakkas aina enam ja enam oma näppe lutsima, ning kus meil on ees võtta pöidlaimeja Axel, on lutt minu meelest siiski parem lahendus kui pöial) Irise vahetevahel lutti imema ning Axel nõuab nüüd automaatselt ka endale lutti. Lutt kuulub nüüd Tita (nuku) kõrval tema kodust välja minemise põhivarustusse. Ka teeb ta mulle päris tihti ettepaneku, et ka tema tahaks Irise kombel tissi saada...

Mulle pakkus üksjagu nalja, kuidas lasteaia juhataja mulle nõu andis, mida teha siis, kui naabrid peaksid huvi tundma, miks laps nutab (nt siis, kui Axel raevutseb ja ma tal pooltunni või tunni raevutseda lasen – kui see peaks vajalik olema). Sel puhul pidavat parim argument olema, et me tegeleme siin lapse kasvatamisega. Ühtpidi nagu absurdne, et mis see naabrite asi peaks olema, kuid kui mõelda selle peale, et naabrid võiksid tõesti ühel hetkel näiteks politseisse või lastekaitsesse helistada kaevates, et me ilmselt väärkohtleme oma last, siis päris kasulik nõuanne. Eriti selle taustal, et on neid lugusid siin Põhjamaades küll ja küll olnud, kus just võõramaalastest vanemate peale avaldusi tehakse... 

Vot selline pikk jutt tuli nüüd ühe väikemehe jonnakuse ajel. Õnneks on ta suurema osa ajast ikka meie väike elurõõmus naljanina Axel, kellele meeldib hirmsalt moodi joosta ja rööveldada ning kelle nupp lõikab oma kahe aasta ja kahe kuu kohta uskumatult hästi.