Mis on lapsele parim?
Ma olen siin päris pikalt pidanud iseendaga sisemonoloogi ning vahepeal astunud dialoogi Javi, ühe Axeli kasvataja ning lasteaia juhatajaga, seda kõike teemal, mida teha Axeliga suvel, kui meie kodulasteaed on ühtekokku 6 nädalat suletud. Enne seda, kui lasteaed kinni pannakse, on aga veel jaanipäev ja meie sõit Hispaaniasse. Seega puudutab kõnealune periood ühtekokku tervelt kaheksat nädalat, 16. juunist 11. augustini.
Olukord siin Soomes on selline, et ühelt poolt on vanematel õigus lasteaiakohale ka suveperioodil, kui vanemad on tööl või mõni muu mõjuv põhjus. Teisalt aga lasteaed survestab oma last suvel päris pikaks ajaks lasteaiast ära võtma. Minul emapuhkusel oleva emana pole tegelikult õiguslikku alustki suvel oma lapse lasteaeda paigutamiseks. Seda ka siis mitte, kui isa on töö/koolituse/praktiga hõivatud. Loomulikult tuleb ette ka erandeid (millele ma ka lootsin natuke). Samas tunnistan aga ausalt, et praegu on minu ja Javi jaoks argipäevad palju stressivabamad kui nädalavahetused, sest nädalavahetustel Irise ja Axeli komboga hakkamasaamine on paras katsumus. Me mõlemad tõesti ootame rõõmuga esmaspäeva, sest siis saame natuke hingamisruumi, teades samal ajal, et Axel on heades kätes. Kui Axel jääb suveks koju ja Javi on iga päev kell 8-16 tööpraktikat tegemas, siis on minu kanda kõik need argipäevad kahe lapsega. Kui ma mõtlen meie praegustele hektilistele nädalavahetustele, kus ma pean 100% valvel olema, et Irist Axeli ettearvamatute "rünnakute" eest kaitsta ning Axelit igaks väiksemakski tegevuseks (mähkmevahetus, riidessepanek, õue või magama minek jne jne) kogu aeg veenda, siis ma satun stressi paljalt mõttestki, et need nädalavahetused kanduvad nüüd üle igasse argipäeva. Kui palju ma oma last armastakski, pole temaga lihtne, sest ta on ülimalt aktiivne ja kohutavalt VÄ-SI-TAV laps, kes ei püsi pudeliski paigal.
Oletame, et meil on ees ilus suvi. Kui on ilus suvi, siis tahame loomulikult võimalikult palju õues värskes õhus ja järve ääres olla. Iris magab endiselt 3 päevaund. Mismoodi ma seda Axeli ühe päevaunega rütmitan? Mismoodi ma nende kahega õues käin nii, et mõlemad saaksid teha seda, mis neile seal meeldib? Mismoodi ma nendega järve ääres aega veedan, kui võib raudselt eeldada, et Axel soovib kogu aeg vette rünnata ning mina pean tal siis 101% silma peal hoidma, samal ajal aga ka Irist lõbustama, söötma või valvama? Oleks meil oma aed, oleks elu praktiline pool ehk lihtsam kanda. Kuid kui pole?
Esialgu otsustasin, et Axel on 8 nädalat kodus. Siis, asja Javiga arutades, mõtlesin ümber. Tundus ikkagi mõistlikum, et Axel käiks vähemalt osaajaga juulis lasteaias, olgugi et see lasteaed oleks siis kuskil mujal asuv asenduslasteaed. Siis otsustas lasteaia juhataja mind veenda, et minu lapsele on siiski parem, kui ta suvel koos minu ja Irisega kodus on. Sest ka laps vajab lasteaiast puhkust. Sest asenduslasteaed tähendab võõraid lapsi ja võõraid kasvatajaid. Sest lapsele on parim paik kodu ja parim aeg see, mille ta oma emaga koos veedab. Jah, ilmselt ongi tal õigus. Milles ma aga kindel pole, on see, kuidas mina argipäevaga toime tulen. Lõpuks ma lasin siiski end mõjutada neil argumentidel, mis minu lapsele võiks parim olla ehk Axel on 16. juunist kuni 11. augustini kodus. Eks siis jooksvalt vaatame, kuidas meie elu siin kujuneb. Võibolla on selline lahendus tõepoolest see, mida Axel vajab, ning tulemuseks on, et nii tema motoorne kui ka vaimne rahutus "rahuneb" veidi sellest, et ta saab oma emaga kogu aeg koos olla. Ilmselt me kasutame siis ka seda võimalust, et oleme juuli lõpus nädala Eestis. Aga võibolla isegi kaks. Kuigi siis hakkab kannatama juba Javi, kes hakkab oma pesakonda taga igatsema.
Olukord siin Soomes on selline, et ühelt poolt on vanematel õigus lasteaiakohale ka suveperioodil, kui vanemad on tööl või mõni muu mõjuv põhjus. Teisalt aga lasteaed survestab oma last suvel päris pikaks ajaks lasteaiast ära võtma. Minul emapuhkusel oleva emana pole tegelikult õiguslikku alustki suvel oma lapse lasteaeda paigutamiseks. Seda ka siis mitte, kui isa on töö/koolituse/praktiga hõivatud. Loomulikult tuleb ette ka erandeid (millele ma ka lootsin natuke). Samas tunnistan aga ausalt, et praegu on minu ja Javi jaoks argipäevad palju stressivabamad kui nädalavahetused, sest nädalavahetustel Irise ja Axeli komboga hakkamasaamine on paras katsumus. Me mõlemad tõesti ootame rõõmuga esmaspäeva, sest siis saame natuke hingamisruumi, teades samal ajal, et Axel on heades kätes. Kui Axel jääb suveks koju ja Javi on iga päev kell 8-16 tööpraktikat tegemas, siis on minu kanda kõik need argipäevad kahe lapsega. Kui ma mõtlen meie praegustele hektilistele nädalavahetustele, kus ma pean 100% valvel olema, et Irist Axeli ettearvamatute "rünnakute" eest kaitsta ning Axelit igaks väiksemakski tegevuseks (mähkmevahetus, riidessepanek, õue või magama minek jne jne) kogu aeg veenda, siis ma satun stressi paljalt mõttestki, et need nädalavahetused kanduvad nüüd üle igasse argipäeva. Kui palju ma oma last armastakski, pole temaga lihtne, sest ta on ülimalt aktiivne ja kohutavalt VÄ-SI-TAV laps, kes ei püsi pudeliski paigal.
Oletame, et meil on ees ilus suvi. Kui on ilus suvi, siis tahame loomulikult võimalikult palju õues värskes õhus ja järve ääres olla. Iris magab endiselt 3 päevaund. Mismoodi ma seda Axeli ühe päevaunega rütmitan? Mismoodi ma nende kahega õues käin nii, et mõlemad saaksid teha seda, mis neile seal meeldib? Mismoodi ma nendega järve ääres aega veedan, kui võib raudselt eeldada, et Axel soovib kogu aeg vette rünnata ning mina pean tal siis 101% silma peal hoidma, samal ajal aga ka Irist lõbustama, söötma või valvama? Oleks meil oma aed, oleks elu praktiline pool ehk lihtsam kanda. Kuid kui pole?
Esialgu otsustasin, et Axel on 8 nädalat kodus. Siis, asja Javiga arutades, mõtlesin ümber. Tundus ikkagi mõistlikum, et Axel käiks vähemalt osaajaga juulis lasteaias, olgugi et see lasteaed oleks siis kuskil mujal asuv asenduslasteaed. Siis otsustas lasteaia juhataja mind veenda, et minu lapsele on siiski parem, kui ta suvel koos minu ja Irisega kodus on. Sest ka laps vajab lasteaiast puhkust. Sest asenduslasteaed tähendab võõraid lapsi ja võõraid kasvatajaid. Sest lapsele on parim paik kodu ja parim aeg see, mille ta oma emaga koos veedab. Jah, ilmselt ongi tal õigus. Milles ma aga kindel pole, on see, kuidas mina argipäevaga toime tulen. Lõpuks ma lasin siiski end mõjutada neil argumentidel, mis minu lapsele võiks parim olla ehk Axel on 16. juunist kuni 11. augustini kodus. Eks siis jooksvalt vaatame, kuidas meie elu siin kujuneb. Võibolla on selline lahendus tõepoolest see, mida Axel vajab, ning tulemuseks on, et nii tema motoorne kui ka vaimne rahutus "rahuneb" veidi sellest, et ta saab oma emaga kogu aeg koos olla. Ilmselt me kasutame siis ka seda võimalust, et oleme juuli lõpus nädala Eestis. Aga võibolla isegi kaks. Kuigi siis hakkab kannatama juba Javi, kes hakkab oma pesakonda taga igatsema.
Comments