"C'mon baby!"
Vannun oma esihammaste nimel, et mina pole viimase kahe aasta jooksul väljendit "C'mon baby!" kasutanud. Ja pole ka kuulnud, et Javi seda teinud oleks. Ometigi on Axel selle kuskilt oma sõnavarasse võtnud ja oskab selle sõnapaariga situatsioonikoomikat tekitada. Naeru nabani.
Üldiselt aga... aeg lihtsalt voolab mööda. Alles olen ma Axeli riidesse toppinud, lasteaeda saatnud, hommikukohviga ühele poole saanud ning Irisega hommikuse jalutuskäigu teinud, kui juba ongi lõuna ja siis kohe kell 4 ja Axel tuleb koju ja... siis teadagi on järgmised tunnid intensiivselt sisustatud balansseerimisega Axeli jonnihoogude, lollitamiste, toiduvalmistamise, Irise söötmise ja mähkme-pidžaamaralli, mõlema magamapanemisega. Siis on kell umbes 9 ja väsimus ja... Ja siis ärkab Iris vahetevahel uuesti ja vahel ei ärka ka. Aga millekski väga toredaks pole õhtuti ei aega ega jaksu. Ma ei mäleta, millal ma viimati filmi vaatasin. Teoreetiliselt ju võiks aga kunagi ei kuku välja. Ilmselgelt on päevas liiga vähe tunde.
Alalõpmata on tunne, et seegi päev voolas lihtsalt merre. Ja kuigi praktikat on juba omajagu, on sellega endiselt raske leppida. Eks ma ju midagi olen teinud ka möödunud talve ja käesoleva kevade jooksul. Olen ette valmistanud ja pidanud kaks loengut, olen jaanuari lõpust võtnud pedagoogikakursust ning püsin ikka veel selle ree peal, olen ühe pisikese tööotsaga seotud olnud. Ja ühtlasi olen endale lubanud, et järgnevate kuude jooksul tõesti püüan endale mingeid lisakohustusi enam mitte võtta, vaid pigem lihtsalt olla ja nautida aega oma pisikese beebiga - nii kaua kui ta mul päris beebi veel on.
Üldiselt aga... aeg lihtsalt voolab mööda. Alles olen ma Axeli riidesse toppinud, lasteaeda saatnud, hommikukohviga ühele poole saanud ning Irisega hommikuse jalutuskäigu teinud, kui juba ongi lõuna ja siis kohe kell 4 ja Axel tuleb koju ja... siis teadagi on järgmised tunnid intensiivselt sisustatud balansseerimisega Axeli jonnihoogude, lollitamiste, toiduvalmistamise, Irise söötmise ja mähkme-pidžaamaralli, mõlema magamapanemisega. Siis on kell umbes 9 ja väsimus ja... Ja siis ärkab Iris vahetevahel uuesti ja vahel ei ärka ka. Aga millekski väga toredaks pole õhtuti ei aega ega jaksu. Ma ei mäleta, millal ma viimati filmi vaatasin. Teoreetiliselt ju võiks aga kunagi ei kuku välja. Ilmselgelt on päevas liiga vähe tunde.
Alalõpmata on tunne, et seegi päev voolas lihtsalt merre. Ja kuigi praktikat on juba omajagu, on sellega endiselt raske leppida. Eks ma ju midagi olen teinud ka möödunud talve ja käesoleva kevade jooksul. Olen ette valmistanud ja pidanud kaks loengut, olen jaanuari lõpust võtnud pedagoogikakursust ning püsin ikka veel selle ree peal, olen ühe pisikese tööotsaga seotud olnud. Ja ühtlasi olen endale lubanud, et järgnevate kuude jooksul tõesti püüan endale mingeid lisakohustusi enam mitte võtta, vaid pigem lihtsalt olla ja nautida aega oma pisikese beebiga - nii kaua kui ta mul päris beebi veel on.
Comments