Mööfikad

Reedel tabas mind päris pika aja suurim pettumus. Nimelt olin ma mitu nädalat elanud teadmises, et just selle reede õhtul jätan ma lapsed Javi ja Marta hoolde ning lähen end teiste endiste Lionbridge'lastest emade seltskonnas välja tuulutama. Üks mõnus õhtusöök ja mokalaat ning mitte ühtegi last! Ma olin selleks sündmuseks ka erilisi ettevalmistusi teinud. Näiteks varnud külmkappi rinnapiima, ostnud koju purgi rinnapiimaasendajat ning harjutanud Irist pudelist neid mõlemat jooma. Mitte et ta eriti nendega leppinud oleks, ent vähemalt oli mul kindlus, et ta oskab pudelist juua ning küllap siis ka joob, kui nälg nõrkemiseni peal on. Aga võta näpust! Selle erilise päeva hommikul oli mul hääl kähe ning päeva edenedes liikus asi selles suunas, et ega ma eriti enam rääkida ei saanud. Isu kodust välja saada oli siiski nii suur, et ma sättisin end õhtupoole veel ilusti riidesse ning sõitsime terve pesakonnaga ekskursiooni korras kesklinnagi, kust teised pidid peagi kodu poole tagasi sõitma ja mina linna end tuulutama jääma. Kablutasime seal kesklinna kanalite ja kose juures, vaid mõnesaja meetri kaugusel minu "pääsemispaigast" ning pidasin iseendaga sisevõitlust. Viimaks ohkasin ma kurvalt, et okei, teie võit, ma sõidan koju tagasi. Sest mis lõbu ka sellest oleks, kui ma peaksin terve õhtu vaid teisi kuulama ja ise ei saaks sõnagi sekka öelda, sest suust ei tule enam piuksugi? i-le täpiks veel see, et sellises külmetunud olekus poleks ka toidul õiget maitset, rääkimata sellest et, vein jääks tellimata ning lürbiksin vaid tassikest teed.

Kõige hullem, et polnud otseselt ka kellegi peale vihane olla. Kui siis ehk liiga ilusa ilma peale, mis peibutas mind eelnevatel päevadel liigseid kihte endalt maha koorima. Üldiselt aga juhtum kategooriast Murphy seadused. Võib muidugi ka mõelda nii, et ju siis oli millekski kasulik, et ma sellel õhtul kodus püsiksin ning oma suu kinni hoiaksin. Luuleviilmalikult: kui rääkida ei saa, siis mõtle, millistele hirmudele/seisunditele sinus see viitab ning mida sellest õppida :)