Maal vanaema juures ehk kaklusklubi
Napilt nädal aega
Hispaaniast tagasi ja põgenesime kohemaid rüblikutega Soome üllatusliku suvise
kuumuse eest vähemalt sama lämbesse Eestisse. Ei, tegelikult pole kurta midagi
– kaks nädalat tõeliselt mõnusat rannailma, mida saatsid vaid üks öine
äikesetorm ning teine pärastlõunane vihmasabin. Lugesin kokku – mere ääres sai
käidud lausa kuus korda. Axel on oma vahepealsest veepelgurlusest üle saanud.
Alustatud sai supisoojade madalate mereveeloikudega ning lõpuks kahlas ta
kartmatult pea nabani merevees. Rannavabadel päevades andis jahutust koduaia lastebassein.
Veega sai juulikuu jooksul tõesti harukordselt palju harjutatud. Kui siin
vahepeal tuli teda vägisi duši alla vedada, et mitme päeva mustus maha pesta,
saunast ja vannist täiesti loobudes, siis nüüd nõuab poiss igal õhtul vanni.
Tore.
Pakkisin Eestisse
kaasa riided igaks elujuhtumiks. Sealhulgas ka mütsi, vihmajope ja –püksid ning
kummikud. Kukkus aga nii välja, et kogu vihmavarustus ning isegi pika käisega
särgid ning püksid jäid sahtlipõhja. Suurema osa päevast lippas Axel ringi kas
alasti või trussarite väel. Trussikuid toppisin jalga ühel kindlal põhjusel –
meil oli nimelt potitreening kõvasti ette võetud. Ma ei julge veel kõva häälega
hõisata, aga mulle tundub, et mingeid edusamme me tegime, ja loodan, et see
polnud ajutine! Kuigi kui päris aus olla, siis põhiliseks edusammuks võib
pidada seda, et häda ei tehtud enam mähkusse. Mähkmed saidki alla ainult ööseks
ning paaril korral autosõidu ajal. Piss sai põõsa alla või murule soristatud
ning harjus sisse, et trussikud tuleb selleks maha tõmmata. Kui maal aias on
suht ükskõik, kuhu see piss tuleb, siis number kahega oli muidugi veidi karmim
lugu. Miskipärast arvas Axel, et seda on ägedam murule või kõnniteekividele kui
potti lasta. Räägi nagu kurdiga. Eranditult igal hommikul aga keeldus laps
potti pissimast ning nõudis, et teda õue murule lahti lastaks. Ja lasi siis
uhke suure kaarega iseendale aplodeerides ning seletades, et papi (issi) teeb
samamoodi. Omal moel ehk
mähkmevabadus seegi, aga pole teada, mis hakkab juhtuma siis, kui muru ja
põõsast ühtäkki kuskilt võtta pole.
Kuigi
maal oli
lapsehoidjaid rohkem kui üks, ei saa öelda, et minul need kaks nädalat
muretult
ja kohusevabalt möödusid. Võiks arvata, et kui laps saab hommikust
õhtuni
püksata suures aias ja külavaheteelgi ringi joosta ning vabadust
nautida, siis
on ta rahul ja õnnelik. Aga võta näpust! Meie Axel näiteks arvas, et tal
on
hommikust õhtuni põhjust 4-aastase täditütre Mirelliga vägikaigast
vedada.
Põhjuse leidis alati ning tihtipeale oli meil, täiskasvanutel, isegi
raske
mõista, milles parasjagu põhjus seisnes. Ühesõnaga ei möödunud vist
tundigi,
kui Axel ja Mirell poleks olnud karvupidi koos. Kisuti juustest, togiti,
löödi
jne. Enamasti oli kakluse algatajaks Axel ning paistis, et peamine ajend
selleks oli armukadedus seoses Irisega. Nii kui Mirell Irise poole
vaatas või
talle lähenes, hakkasid Axelil rusikad sügelema. Kisa ja nuttu ja riidu
oli päev
läbi. Huvitaval kombel aga saadi teienkord päris pikalt ka kakluseta
koos
tegutseda. Eriti siis, kui küsimus oli ühekoos lollitamises või
pahanduste
tegemises. Ning tavaliselt ka siis, kui mind juures polnud. On
kohutavalt väsitav, kui sa pead oma last terve päev korrale kutsuma ning
vähemalt
üritama – kusjuures täiesti tulutult! – leida olukorrale leevendust.
Jääb ainult loota
sellele, et aja möödudes kasvab Axel oma armukadedusest välja ning
järgmisel
suvel on ta juba rohkem inimene.
Irisega on praegu
kõik veel kordades lihtsam. Kui üldse mingeid muresid, siis see, et ta keeldub
kategooriliselt lisatoitu söömast. Olen juba peaaegu kõiki võimalikke juurvilju
katsetanud ning kõigi nende peale on põlglikku nägu tehtud. See laps elatuks
vaid rinnapiimast. Ilmselt pole paanikaks veel mingit põhjust, kuid eks mul ole
siin omad kasud mängus: kui ta kõhu õhtul tihkemat koitu täis pugiks, võiks tal
öösiti kõht palju kauem täis püsida ning mina saaks magusamalt magada. Kes siis
seda ei sooviks? Õnneks saan ma tema kõrval siiski nii rahuldavalt magada, et
unevaegust pole kunagi tekkinud. Ainult vahel väga harva tekib soov väike lõunauinak
teha.
Ma küll
hellitasin lootust, et saab äkki lapsed ema hoida jätta ning kasvõi kordki
näiteks kuhugi välja kontsertile minna, aga mõtteks see jäigi. Ehk siis
järgmisel suvel, kui lapsed natuke suuremad. Omal moel oli selles kahes nädalas
kõike kõige paremat, mida oma lastele suvelt soovida: päike ja soojus, meri ja
rannaliiv, oma aia marjad ja köögiviljad, oma suure aia vabadus ja aiatagusegi
turvalisus, basseinisuplused, paljajalu murul, nõbude ja naabrilastega
sõbrustamine, vanavanemate ja tädidega koos veedetud aeg, lehmade, koppade,
konnade jm teistsuguse maailma uudistamine. Järgmisel aastal jälle!
Comments