Maal vanaema juures ehk kaklusklubi

 Napilt nädal aega Hispaaniast tagasi ja põgenesime kohemaid rüblikutega Soome üllatusliku suvise kuumuse eest vähemalt sama lämbesse Eestisse. Ei, tegelikult pole kurta midagi – kaks nädalat tõeliselt mõnusat rannailma, mida saatsid vaid üks öine äikesetorm ning teine pärastlõunane vihmasabin. Lugesin kokku – mere ääres sai käidud lausa kuus korda. Axel on oma vahepealsest veepelgurlusest üle saanud. Alustatud sai supisoojade madalate mereveeloikudega ning lõpuks kahlas ta kartmatult pea nabani merevees. Rannavabadel päevades andis jahutust koduaia lastebassein. Veega sai juulikuu jooksul tõesti harukordselt palju harjutatud. Kui siin vahepeal tuli teda vägisi duši alla vedada, et mitme päeva mustus maha pesta, saunast ja vannist täiesti loobudes, siis nüüd nõuab poiss igal õhtul vanni. Tore.

Pakkisin Eestisse kaasa riided igaks elujuhtumiks. Sealhulgas ka mütsi, vihmajope ja –püksid ning kummikud. Kukkus aga nii välja, et kogu vihmavarustus ning isegi pika käisega särgid ning püksid jäid sahtlipõhja. Suurema osa päevast lippas Axel ringi kas alasti või trussarite väel. Trussikuid toppisin jalga ühel kindlal põhjusel – meil oli nimelt potitreening kõvasti ette võetud. Ma ei julge veel kõva häälega hõisata, aga mulle tundub, et mingeid edusamme me tegime, ja loodan, et see polnud ajutine! Kuigi kui päris aus olla, siis põhiliseks edusammuks võib pidada seda, et häda ei tehtud enam mähkusse. Mähkmed saidki alla ainult ööseks ning paaril korral autosõidu ajal. Piss sai põõsa alla või murule soristatud ning harjus sisse, et trussikud tuleb selleks maha tõmmata. Kui maal aias on suht ükskõik, kuhu see piss tuleb, siis number kahega oli muidugi veidi karmim lugu. Miskipärast arvas Axel, et seda on ägedam murule või kõnniteekividele kui potti lasta. Räägi nagu kurdiga. Eranditult igal hommikul aga keeldus laps potti pissimast ning nõudis, et teda õue murule lahti lastaks. Ja lasi siis uhke suure kaarega iseendale aplodeerides ning seletades, et papi (issi) teeb samamoodi. Omal moel ehk mähkmevabadus seegi, aga pole teada, mis hakkab juhtuma siis, kui muru ja põõsast ühtäkki kuskilt võtta pole.

Kuigi maal oli lapsehoidjaid rohkem kui üks, ei saa öelda, et minul need kaks nädalat muretult ja kohusevabalt möödusid. Võiks arvata, et kui laps saab hommikust õhtuni püksata suures aias ja külavaheteelgi ringi joosta ning vabadust nautida, siis on ta rahul ja õnnelik. Aga võta näpust! Meie Axel näiteks arvas, et tal on hommikust õhtuni põhjust 4-aastase täditütre Mirelliga vägikaigast vedada. Põhjuse leidis alati ning tihtipeale oli meil, täiskasvanutel, isegi raske mõista, milles parasjagu põhjus seisnes. Ühesõnaga ei möödunud vist tundigi, kui Axel ja Mirell poleks olnud karvupidi koos. Kisuti juustest, togiti, löödi jne. Enamasti oli kakluse algatajaks Axel ning paistis, et peamine ajend selleks oli armukadedus seoses Irisega. Nii kui Mirell Irise poole vaatas või talle lähenes, hakkasid Axelil rusikad sügelema. Kisa ja nuttu ja riidu oli päev läbi. Huvitaval kombel aga saadi teienkord päris pikalt ka kakluseta koos tegutseda. Eriti siis, kui küsimus oli ühekoos lollitamises või pahanduste tegemises. Ning tavaliselt ka siis, kui mind juures polnud. On kohutavalt väsitav, kui sa pead oma last terve päev korrale kutsuma ning vähemalt üritama – kusjuures täiesti tulutult! – leida olukorrale leevendust. Jääb ainult loota sellele, et aja möödudes kasvab Axel oma armukadedusest välja ning järgmisel suvel on ta juba rohkem inimene.

Irisega on praegu kõik veel kordades lihtsam. Kui üldse mingeid muresid, siis see, et ta keeldub kategooriliselt lisatoitu söömast. Olen juba peaaegu kõiki võimalikke juurvilju katsetanud ning kõigi nende peale on põlglikku nägu tehtud. See laps elatuks vaid rinnapiimast. Ilmselt pole paanikaks veel mingit põhjust, kuid eks mul ole siin omad kasud mängus: kui ta kõhu õhtul tihkemat koitu täis pugiks, võiks tal öösiti kõht palju kauem täis püsida ning mina saaks magusamalt magada. Kes siis seda ei sooviks? Õnneks saan ma tema kõrval siiski nii rahuldavalt magada, et unevaegust pole kunagi tekkinud. Ainult vahel väga harva tekib soov väike lõunauinak teha.

Ma küll hellitasin lootust, et saab äkki lapsed ema hoida jätta ning kasvõi kordki näiteks kuhugi välja kontsertile minna, aga mõtteks see jäigi. Ehk siis järgmisel suvel, kui lapsed natuke suuremad. Omal moel oli selles kahes nädalas kõike kõige paremat, mida oma lastele suvelt soovida: päike ja soojus, meri ja rannaliiv, oma aia marjad ja köögiviljad, oma suure aia vabadus ja aiatagusegi turvalisus, basseinisuplused, paljajalu murul, nõbude ja naabrilastega sõbrustamine, vanavanemate ja tädidega koos veedetud aeg, lehmade, koppade, konnade jm teistsuguse maailma uudistamine. Järgmisel aastal jälle!